Mis tunne see on, kui kass trügib sulle sülle? Aga kui õhtustad ja koer istub su kõrval, pilk kahvlile kleebitud? Teadusuuringud ütlevad, et paljud kaladki tunnevad oma omaniku näo järgi ära.

Päris kindlasti toovad lemmikud rõõmu. Nende maneerid ja mängud naerutavad inimest ning viivad muremõttedki viivuks minema. Ka peletab lemmikloom üksildust: tema eest hoolitsemine – toitmine ja tegelemine – võtab tüki igast päevast ja aitab tunda end vajalikuna. Inimene jalutab koera, aga teistpidi jalutab koer inimest: viib ta päevas mitu korda õue, värsket õhku hingama ja tervist kosutama. Mida lähedasemad oleme oma lemmikuga, seda rängemalt mõjub, kui peame jätma temaga hüvasti.

Kirjanik Leelo Tungal mõistab seda valu. Tema kõrval on lapsest saati olnud koerad: Jürka, Tuiam, Sirka, Säri, Silva, Plõks Pojeng, Härra, Proua, Eku, Klaus, Henri, Cherry, Duck...

„Praegusel närvilisevõitu ajal, kui õhk on koroonat, kartusi ja kahtlusi täis, meenub mulle sageli kusagilt loetud mõte, mis kõlas umbes nii: mida rohkem ma inimesi tundma õpin, seda enam tahan suhelda koertega,” lausub Leelo. Pärast neljajalgse sõbra surma on ta korduvalt mõelnud, et ei võta uut kutsikat. Nii ka viimati, pärast malamuudi-hundikoera segu Jürka lahkumist.

Kaks aastat tagasi, kui Jürka suri, ütlesite nii armsalt, et isegi teie õue linavästrikud tunnevad tast puudust.


Jürka oli väga kange karakteriga olevus, ausalt öelda oli ta meie peres esimene koer, kelle kasvatamiseks hankisime koerakuulaja-raamatu ja õppevideogi. Kui Jürka oli pooleaastane, polnud majas ainsatki puidust eset, mida poleks kaunistanud tema hambajäljed, ja kui keegi jättis oma mobiiltelefoni lauale, siis oli see peatselt aatomiteks lammutatud.

Edasi lugemiseks: