Küll ma homme teen! Eks ole see lause tuttav lapsepõlvest saati. Küll ma homme õpin, koristan, helistan, täna ei jõua enam, on muud teha, sellega pole kiiret, vaim ei ole valmis. Homme on varnast võtta, alati olemas.
Vanad eestlased lisasid targu: kui Jumal tahab, mis mõni sajand hiljem teisenes nendinguks, et kui Jumal lubab. Jumala tahte täideviijast sai oma tahte Jumalaga kooskõlastaja, kuni inimene võttis iseennast täievoliliseks arvata.
Ent kosmos toimib kirjutamata seaduste järgi. Talupoeg, elades aastaaegade ja sugupõlvede vahelduses, tajus seda vaistlikult. Rukkivihke rehe all koodiga nüpeldades meenutas ta, kuidasvanake, /valgejuuksene, / seemne kukutas / vaga meelega, / vaikse sooviga: / õnne talule, / õnne majale, / õnne pojale, / pojapojale, / pojalastele, / ikka igavest! Nõnda nägi seda Juhan Liiv ja meiegi võime ette kujutada, kuidas alles hiljuti oli.
