Esiteks, ahistamine ja kiusamine töökohtadel on päriselt olemas. Teiseks, alati on olnud mölakaid. Ka feodaalajal teadis mõisnik, et ületas piiri, kui vastu talutüdruku tahtmist teda ära kasutas.

Ma ei rõhutaks põlvkondlikku lahkheli. Nilbitsev ülemus, kui ta pole just empaatiavõimetu, on alati teadnud, et kõnnib õhukesel jääl. Seksistlikel naljadel pole kohta töö juures ega baaris, aga võiksime jälgida, et löögi alla ei läheks siirad komplimendid ja romantika töökohal. Oleks kahju, kui tuleksime igal hommikul steriilsesse seltsimeeste kollektiivi.

Tunnen paare, kelle suhe on alanud kontoris, ja naisi, kelle töökohal tekkinud tõmme on nad viinud abieluranda firma omanikuga. Alluvast ja ülemusest on sündinud teistsugune liit. Verbaalsed käperdajad seavad ohtu komplimentide tegemise, mis on üks suhtluse sümpaatsemaid vorme. On ju eestlased niigi puised vestlejad. Ma ei mõista, miks kõik teised võivad öelda “sa näed hea välja”, aga töökaaslased mitte?

“Abielus olles ma ei näinud enam oma vajadusi, vaid tegin abikaasa ja emana lõputuid kompromisse iseenda arvel,” räägib Kristiina Heinmets aasta pärast lahutust. Julgen arvata, et tema lugu on suurema üldistusväärtusega. Küllap on paljud naised tundnud sama, ka ilma lahku minemata. Tõsi, võib olla nii, et ise ei oska õigel hetkel abi küsida või ei tule teine pool mingil põhjusel vastu. Või ei taipa ta, et nüüd ongi sein ees. Paarisuhte hoidmine laste kasvatamise kõrvalt ongi keeruline. Mõned paarid veavad välja, teised mitte.

“Elu algab sealt, kus pooleli jäi,” on teine hea mõte Kristiina loos. Meil kõigil on harrastusi või unistusi, mis said laste kasvamise ajaks pausile pandud. Need tasub uuesti arutlusele võtta. Või jaotub sageli pärast lahku minekut laste hooldamise aeg endiste partnerite vahel võrdsemalt ja kunagisi unistusi saab hakata teoks tegema. Nii, nagu Kristiinagi teinud on.