Selle kuumuse pärast kisti pärani Pelgulinna sünnitusmaja aknad. Ja nende lahtiste akende taga valutas Anne, kelle esimene laps hakkas tulema.

Sünd


“Enne kui see hetk kätte tuli, kujutasin ette, et olen kõva sünnitaja,” muheleb Anne. “Ah, eks hakkama saavad kõik naised, seda ikka! Tegelikult läks mul lihtsalt, ainult kaheksa tundi ja laps käes.”

Sünnituse juurde lubati ka lapse isa, Noorsooteatri värske peanäitejuht Elmo Nüganen. “Meil väga vedas,” räägib Anne. “Varasematel aastatel ei oleks tulnud kõne allagi, et isale antakse pärast sünnitust titt sülle. Oli ju aeg, kui isegi emadele toodi laps ainult söötmiseks! Õnneks hakkasid need reeglid muutuma just siis, kui Saara sündis. Teda ei mässitud kohe pärast sündi kõvaks pambuks, nii et sain oma last üleni imetleda. Oi, ta oli tõesti imede ime!”

“See oli kaks päeva enne Eesti krooni tulekut,” torkab imede ime, kes istub ema kõrval. Ja täpsustab: “Oota, kuidas te üldse haiglasse läksite? Autot teil ju polnud?”

“Jalgsi läksime! Sinu haiglast toominegi oli paras nali! Mu sõbranna, kellel oli sapikas, pidi meile järele tulema, aga ta jäi hiljaks. Me ei jäänud ootama, võtsime su sülle ja lihtsalt kõndisime haiglast koju. Oi, sind sai nii väga oodatud… Sa ei tulnud ega tulnud, kartsin juba, et ei tulegi…”