Kui Annaliisa oli viiene, sõitis ta emaga Musta mere äärde. Koos käidi ka Sevastopoli meremuuseumis.

Selle seinal rippus hiiglaslik meduus, kelle kausjast kehast sööstsid välja paeljad kombitsad. Annaliisa oli lummatud! Ta hakkas endale inimeste vahelt teed tegema, et meduusi oma käega katsuda.

“Kuhu sa lähed? Ei tohi!” ehmus Helene ja tõmbas tüdruku tagasi.

“Miks ei tohi?” solvus Annaliisa.

“Sest see on… mürgine!”

“Kui ma seda puutun, kas ma suren siis ära?”

“Jah, sured küll!”

Hetkega rabeles Annaliisa end ema küljest lahti, jooksis läbi rahva, valvurist mööda ja torkas sõrme vastu meduusi. Et asi oleks kindel, pistis sama näpu suhugi. Südame põksudes ootas ta, mis nüüd saab. Midagi ei juhtunud.

“Nii et sain juba lapsena aru, et usalda, aga kontrolli,” nendib Annaliisa muiates ja vaatab ema poole.

Edasi lugemiseks: