Istume Siiriga tema Sulu talu suure köögiakna all ja naudime vaadet. Korraga muutub ta nukraks: “Need arooniaheki taga olevad puud, mu tuulekaitse, on kõik sügiseks läinud… Riigil oleks ju võimalik öelda, et näiteks 100 meetrit teise inimese majast ei tohi metsa maha võtta. Aga ei!”

Just metsa pärast Siiri 15 aastat tagasi selle poollagunenud taluhoone ostis. Katus oli sisse kukkunud, alumised palgid tuli vahetada. Ta lihtsalt hakkas otsast tegema, püüdes säilitada kõike vana, osates hinnata selle koha rajanute mõttejõudu. “Vaadates siin üle 100 aasta vastu pidanud palke, mis nii täpselt paika sobitatud, ja armastusega laotud maakive, tajun, kui palju aega ja hoolt on siia panustatud. Inimene on olnud kohal nõu ja jõu ja tunnetusega. Tahan seda hooldada, et see ei kaoks.”

Vanas majas tööd alustades ei tea iial, mis tegelikult ees ootab. Nii on ka kõik Siiri sissetulekud voolanud kodu seintesse ja katustesse. Aga: “Aina hinnalisem tundub minu jaoks see, et elan ilmanurgas, kus on puhas õhk, oma vesi ja põllulapike, kus kasvatan ise toitu. Tunnen end lausa väljavalituna, kuna saan endale lubada vaikust ja linnulaulu. Lähim suurem pood on küll 14 km kaugusel, aga käin ju nagunii Tallinnas ja kontsertidel mujal Eestis ning toon vajaliku kaasa.”

Edasi lugemiseks: