Lapsena uuris Maria matusepilte. Mitte seletamatust kõhedusest, nagu paljud lapsed seda teevad, vaid nagu väike teadlane. Ta tahtis mõista, kuidas inimene töötab. Kus elu on?

“Sain aru, et keha on ainult kest, loodus, muld – et tuli on kusagil mujal. Põhjamaised rahvad on murelikud ja kipume mõtlema mustades toonides. Ka elust ja surmast: et ükskord on kõik läbi. Meil pole edasisse usku.”

Aga sinul? Sa oled saanud oma perelt kingiks rahu?

Maria mõtleb. Tema rinnal ei ripu risti, kuid küsimuses on see sees. Sellest, kuidas Petersonide peret seob lisaks veresidemele ka vaimne, katoliiklus, on korduvalt kirjutatud.

“Mulle meeldivad need kultuurid, kus kadunuke saadetakse näiteks paadiga merele ja temast lahkumine on lootusrikas,” lausub Maria. “Usun, et on nii, nagu (Nirvana) laulus: all in all is all we all are – kõik kõiges on kõik, mis me oleme. Tajun väga selgelt, et olen kõige osa. Tervel inimesel ongi ju raske, kui teisel tema kõrval on raske? Iga inimese areng on minu areng. Igaühe rõõm on minu rõõm. Võin ette kujutada, et elu… on üks pisike lõpmatusse kiirgav seemneke.”

Edasi lugemiseks: