Hiljem olen mõistnud, et kõrgusekartusel pole midagi pistmist kõrgusega, vaid eluga, millega olen parasjagu silmitsi. Kunagi kordus unenägu, kus pidin naftatankeri tekilt ehk kümnekorruselise maja kõrguselt tumedasse ookeani või suurlinna sillalt mustendavasse vette hüppama. Aastate kulgedes sai hirmutavast kõrgusest järve hüppetorn ja viimase pildina astusin Pühajärve ujumissillalt pahkluud ületavasse vette.

Hirmud, eriti alateadlikud, juhivad meie elu, kuid hirme teadvustades on võimalik neid seljatada. Üks tüvihirme on surmahirm ja sel tumedal novembrikuul oleme osa ajakirjast surmale pühendanud.

Idee tõukus Metsaülikoolist, mis on Rein Taagepera algatatud intellektuaalne kümblus Käärikul. Surma ja vananemisega seotud mõtetest rääkisid arstid, teoloogid, filosoofid, kirjanikud.

Joonelt vastu maad kukkunud Karl Käsnapuu oli ärgates unustanud, millest maailm koosneb, ja nägi teisi väreleva valgusena. Nüüd kogub ta surmaga seotud kogemusi.

Palusin vaimulik Annika Laatsil oma ettekande ajakirja tarvis kohendada. Ta räägib tabavalt surmakartusest – oleme unustanud mõtte surma võimalikkusest.

Millalgi peame surema ja kui sa pole just väikeste laste ema või isa, siis täiskasvanuna ma ei kaupleks vikatimehega aasta või kahe pärast. Aga lapse puhul kaupleks iga tunni eest. Iga tunni! Mõistan Riina Hanso tundeid.

Seekordne fotoseeria mängib alateadvuse ja meie tumeda poolusega. Seda ilmestavad Lauri Räpi luuleread, mis on just nende fotode jaoks kirjutatud.



Jaga
Kommentaarid