Kandilist Anut Paul Mägi tahtiski

Viktor Gurjev on öelnud ka seda, et laval tundus Anu esialgu kandilisena. „Kuid pean ütlema, et just sellisena ta Paul Mägile meeldis - puutumata materjal, mida voolida."
Anu Kaalu diplomitöö Gilda "Rigolettos" sai lavaküpseks 1968. aastal. Kui käisid peaproovid, käis teatrirahvas vaheajal lavastaja Paul Mägile ütlemas: "Paul, kas sa siis ei näe, et ta on kandiline."
Paul Mägi vastas: "Väga hea, väga hea. Seda ma tahangi."
Kaalu Gilda tuli lavale koos parimas loomeperioodis Georg Otsa Rigoletto ja Hendrik Krummi Hertsogiga. Partnerite suhtes enam rohkem vedada ei saanudki.
"Juba proovisaalis tekkis meil Georg Otsaga hea kontakt,-ehkki mina olin algaja ja tema juba Nõukogude Liidu rahvakundstnik. Ta parandas kogu aeg minu vigu, tegi märkusi intonatsiooni ja diktsiooni kohta. Aga ta ei teinud neid kunagi teiste kuuldes, vaid ütles vaikselt hiljem," meenutab Anu.
Anu Kaal võeti Estonia solistiks. Oli aasta 1963.
Kohe asus lavale ka Pipi Pikksukk. Anu avaldas ise soovi seda rolli teha, teadlikult, et vabastada end nutvatest ja lõpuks surevatest primadonnadest. Anu Kaalu Pipi Pikksukk oli ka lavastaja Sulev Nõmmikule tore avastus.
"Nii mõnus oli kuulata saalist laste naeru. Sel ajal oli mul kodus viieaastane tütar Teele. Nii ei teagi, kas Pipi seiklustest rohkem naerda sai, kas ema või tütar."
Teele juhib nüüd Tallinna Tehnikakõrgkooli töid ja tegemisi
Tol ajal, kui mõnele teatraalile Anu kohta öeldi, öeldi, et seal läheb primadonna, siis vaevalt keegi kohe oleks uskuma jäänud, et selles lausa tütarlapselikus naiseterahavas on primadonna peidus.

Moskva tähe imestus

1976. aastal, kui Anu Kaal kutsuti esimest korda laulma Moskva Suurde Teatrisse, peetigi ta valvelauas kohe kinni:-"Tütarlaps, kuhu te lähete?
"Lavale," vastas Anu.
Valveametnik kergitas kulmu. Anu Kaal lõi lahti dokumendi, mis tõestas, et ta võib lavale minna. Seekord läks ta Violettana.
Või siis teine episood. Moskva Suurest Teatrist saabus Estonia teatrisse kuulus külalistenor "Traviatasse" Alfredot laulma. Külaline tuli hommikul rongi pealt ja ütles Eri Klasile, et ei tunne ennast hästi. "Noh, tegin siis ettepaneku, et saame enne etendust kokku. Kutsusin ka Anu välja," meenub Klasie. Anu oli Klasi kabinetis, kui kuulsus tuli, mantel seljas ja kaabu peas, ning küsis: "Kas see lauljanna tuleb ka, kes Violettat laulab?"
„Ta on siinsamas,“ vastas Eri Klas.
Täht küsis Anult: "Kas sa itaalia keeles oskad laulda? "
Anu vastas, et oskab küll.
"Mulle jäi mulje, et külalistenor surub meie "värvukese" kohe vastu seina," mäletab Klas. "Aga kui Anu laulma hakkas, võttis tenor kaabu peast, mantli seljast ja lõpuks viskas ka pintsaku ära. Ta nägi, et ees seisab etendus võrdväärse partneriga. Hiljem ei jätnud ka kiitmata ja ütles tunnustavalt: "Ma poleks arvanud, et ta on n i i s u g u n e laulja."
Anu Kaalu koloratuursopranit said aastate jookusl kuulda ooperihuvilised kõigis Nõukogude Liidu suuremates linnades ja Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Saksamaal, Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Jaapanis, Soomes, Rootsis, Islandil, Bulgaarias, Poolas, Süürias, Madagaskaril.
1985. aastal laulis Anu Kaal kodulaval 100. korda "Traviatat". Pärast etendust oli kraanikauss lilli täis. Anu Kaal vaatas sel hetkel mõttes tagasi, kui olid esimesed "Traviata" lavaproovid ja talle toodi kostüüm...
"Panin siis ühel lavaproovil harjumatult suuremõõtmelise kostüümi ja kaaluka krinoliini selga, et proovida. Astusin sisseharjutud hoogsa sammu tagasi. Kukkusin selja peale nagu põrnikas ja enam kuidagi üles ei saanud. Dirigent naeris, aaria jäi muidugi pooleli ja kolleegid aitasid mu jalgadele. Hea, et kukkumine proovis juhtus, jäi eluks ajaks meelde, et ei mingisugust järsku sammu tahapoole."
100. etenduse lõpus saadeti Anu Kaalule koos lilledega lavale plastmassist Violetta. Kui juba lapsed ooperikuju voolivad, siis võib rääkida enneolematust populaarsusest...
Anu lavateekaaslane Mati Palm näitas pilti, kus nad koos Anuga Tallinna koolinoorte segakooris laulsid: "Näe, siit algab maailm... Tol ajal oli Anu Kaal Anu Kindlam ja selles kooris laulis ka Helgi Sallo..."

Ainult läbi iseenda ja vaevade

"Meie elu on nagu võistlus, kuigi me pole olnud konkurendid,“ ütleb Mati Palm. „Anu sai varem solistiks, mina sain pärast. Koos üritasime Itaaliasse õppima saada. Enne sai Anu, siis mina. Vaheldumisi saime ka tunnustusi. Aga ükskord saime Anuga koos Rahvaste sõpruse ordeni. Tänagi veel mõtlen, et Anu on nagu raudteerööbas, mis on kitsas ja õhuke, kuid raudne. Anu on kindlam kaal mitte ainult laval, vaid ka spordis. Lauljanaisena on ta osa võtnud Keila suusamaratonist ja oli väga kõva alpinist."
Nõukogude ajal oli väga haruldane, et ooperilaulja pääses end täiendama välsimaale ja veel Milano La Scala kuulsasse Schola di canto’sse. Anu õppis seal 1971.-72. aastal seitse kuud.
Kui Anu Kaal aga esimest korda skulptor Erika Haggi pronks-Anut nägi, mille, kõlas rõõmukiljatus: "Oi, ma olen endast ilusam"
Kõige rohkem laulis Anu elu jooksul “Rigoletto” Gildat, “Lucia di Lammermoori” Luciat ja “Traviata” Violettat. Nii mõnigi kord sai Anu Kaal pärast neid etendusi kirju. Kõige sagedamini koolitüdrukutelt tänusõnade ja küsimusega, kuidas saada lauljaks. Ainult läbi iseenda vaevade, teab Anu.

Anu Kaal õppejõuna. Foto: Marko Mumm


Tänapäeva Anu Kaal ei istu kodus, heegelnõel näppude vahel, vaid istub klaveritoolis ja õpetab Eesti Muusikaakadeemias lauljaid. Ise ta enam laulma ei kipu. Kui aega üle jääb, vaatab Anu Mezzost huvitavaid kontserte ja ooperietendusi. "Mina jätan seal ka mõne ooperi vaatamata, sest kaua võib - eks on neid oopereid ju nähtud ja tehtud ka, " naeratab Anu. "Aga just Väino vaatab ooperit ja muidugi balletti eriti suure huviga."
Anu abikaasa Väino Aren, endine balletiartist, on nüüd kuulus Krissu "Õnne 13s". Anu vaatab seda seriaali. "See on tõesti tore seriaal ning Helgi, Luule ja Väino poolt huvitavalt mängitud. Ja üldse mängivad seal head näitlejad."