Väikelinnaromaanid: poole aasta jooksul samast pubist kaks naist
Henri oli nüüd vaba mees ja kaheksa-aastase tütre isa.
Lahutuse järel elas Henri Tallinnas tormilist elu, käis tihti sõpradega väljas ja tal oli palju juhusuhteid. Mõne sõbrannaga oli ta koos mitu aastat ja jõudis sageli ka reisil või vähemalt kinos ja teatris käia, aga kellegagi midagi püsivamat ei arenenud. Ta oli otsustanud, et möllab niikaua, kuni lahutusest tingitud hingevalu järele annab. Kuigi nad läksid lahku sõbralikult ja ilma teineteist alandamata või süüdistamata, oli valus ikkagi.
Henri vanematel oli väikelinnas väike maja. Nüüd elas seal ainult tema ema ja loomulikult vajas ta maja korras hoidmiseks ja aiatöödel abi. Henri ei teinud seda tööd vastumeelselt ja käis heameelega oma kodulinnas.
Kodulinnas elas Henri üldiselt väga tervislikult, tegi füüsilist tööd ja kellegagi ei suhelnud, kuigi linn oli ju tuttvaid täis.
Ükskord soojal õhtul läks ta lihtsalt linna peale sihitult jalutama ja astus sisse kohalikku pubisse. Seal märkas ta kooliõde, kes oli koos ühe teise naisega, keda Henri ei tundnud. Inga oli Henrist aasta noorem ja mees teadis, et ka tema on lahutatud. Inga oli talle kooliajal meeldinud ja vahetundidel oli Henri ikka salaja imetlenud teda. Inga tundus väga korralik, tegi sporti ja kuskil väljas ei käinud. Seega Henri ei julgenud talle kooli ajal läheneda. Ju ta siis nii armunud ei olnud, et oleks peast lolliks läinud ja kontrolli enda üle kaotanud.
Inga leidski endale 20aastaselt kena ja eduka mehe, kes oli aga nii lootusetu elumees, et ei viitsinud truud abikaasat isegi teeselda. Ingal sai mõne aastaga tema truudusetusest kõrini ja sellest peale kasvatas ta oma tütart üksi.
Henri istus naiste lauda. Nad rääkisid, kuidas neil vahepeal läinud on. Ka lahutustest. Kuna Inga ja Henri rääkisid kogu aeg omavahel ja Henri ei varjanudki oma huvi naise vastu, siis tõusis Ingaga kaasas olnud töökaaslane tunni pärast püsti ja ütles, et peab koju minema.
Henri ja Inga rääkisid edasi. Keskööl saatis Henri naise koju, kallistas teda ukse juures ja suudles põsele. Inga ei tõrjunud teda. Nad leppisid kokku kohtuda nädala pärast samal ajal samas kohas.
Henri saatis taas naise koju ja Inga kutsus ta sisse. Inga oli nii ahvatlev, et Herni haaras ta diivanil sülle ja hakkas suudlema. Inga tõmbas end vabaks ja ütles, et nad ei tohiks kiirustada. Henri palus vabandust ja hakkas kingi jalga panema. „Ära mine ära, ma ei tea ise ka, mis lollusi ma räägin,“ ütles Inga ja surus Henri enda vastu. Henri jäi inga juurde ja nii algas nende ilus suhe.
Henri hakkas nautima seda poolvaba mehe elu. N-ö pahelises Tallinnas tegi ta tööd ja käis sõpradega või vahel mõne sõbrannaga väljas, aga nädalavahetusel elas väikelinnas ilusat karsket pereelu. Vahel oli tal ka tütar kaasas. Neist said Inga tütrega head sõbrannad.
Ühel nädalavahetusel, pool aastat pärast Ingaga kohtumist, kui Henri oli koti ema juures lahti pakkinud, õhtust söönud ja jalutas Inga juurde, sattus ta tänaval kokku klassivenna Ivariga. Ivar tegi ettepaneku pubisse minna ja mõned õlled juua. Paar tundi hiljem ütles Ivar, et ta peab hakkama koju minema, muidu saab naine vihaseks. Henri mõtles, et temal ju aega on ja helistas Ingale, et ta istub pubis. Inga õppis tütrega parajasti.
Henri sai pool tunnikest üksi istuda, siis tuli tema laua juurde kaks naist. Kenam, säravam ja jutukam küsis, kas mees niimoodi üksi istubki siin ja kas nemad võivad tema juurde istuda. Mis sai Henril selle vastu olla? Naised olid kohe aru saanud, et ta pole kohalik. Henri jutustas lühidalt oma eluloo. Naised olid koolikaalased ja Henrist kuus aastat nooremad.
Henri tellis kõike, mida naised soovisid. Ta unustas vahepeal täiesti ära, et Inga ootab teda. Inga oli helistanud ja seejärel sõnumi saatnud küsimusega, millal ta võib meest koju oodata. Henri lülitas telefoni välja. Kui pubi hakati kinni panema, palusid naised, et Henri ostaks veini kaasa ja tuleks neile külla. Naised küsisid, kas Henri valib lähema või natuke kaugema koha. Henri ütles, et valib lähema. „Siis läheme minu juurde!“ hüüdis see kenam ja säravam.
Kui vein oli joodud ja kell lähenes kahele, küsis kenam ja säravam Marika: „Kumba juurde sa magama tuled?“
„Sinu juurde,“ ütles Henri. Ja imestas, et tal ei ole Inga petmise pärast mitte mingisuguseid süümepiinasid. Laupäeva keskhommikul pidid naised oma tantsutrupiga naabermaakonda esinema minema, nad ajasid Henri üsna varakult üles ning hakkasid askeldama. Henri suudles hüvastijätuks Marikat ja jalutas ema juurde.
Ingale helistas ta järgmise päeva lõuna ajal ja ütles, et õhtul läks suureks peoks ning ta läks vastu hommikut ema juurde ja tal on väga paha olla. Ise aga meenutas ööd ilusa ja särava Marikaga. Henri lubas õhtuks Inga juurde minna.
Kui ta õhtul Inga juurde jalutama hakkas, viisid jalad hoopis Marika maja juurde. Henri sisendas endale, et ei tohi niimoodi teha Ingale, kes on väga hea inimene. Aga ise lülitas telefoni välja. Ta veetis Marika juures jälle ilusa öö, mis ei läinud meelest. Pühapäeva pärastlõunal sõitis Henri Tallinna tagasi ilma Ingale helistamata.
Ta helistas Ingale esmaspäeval pärast tööd, et et oli laupäeva õhtul enda peale nii vihane reedeöise joomise pärast ja jäi sellepärast ema juurde. Inga ütles, et ta on palju nutnud hingevalu tõttu ja et ta pakkis Henri asjad kokku kahte kilekotti ja ta võiks neile järele tulla, kui jälle ema vaatama tuleb. Järelikult kuskilt sai Inga teada, et Henri pettis teda ja valetas talle, aga Henri ei julgenud küsida ja sel polnud enam tähtsust.
Nii lõppes tema väikelinnaromaan sama ootamatult ja äkki, nagu oli alanud. Ta mõtles, kas helistada Marikale või otsida ta üles, aga otsustas, et kui naine temale ei helista, siis las jääda see seikluseks. Marika ei helistanud.
Vahel tundis Henri end süüdi, et ta niimoodi tegi Ingale, aga samas ta ei kahetsenud, et oma seikluse tõttu Ingast ilma jäi. Ju siis polnud sellele suhtele pikka iga antud.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
