Seega peavad ületunde tegema ja lisakohustusi võtma paljudel ametipostidel olijad. Ka masuajal vallandatud töötajate töö ärajagamine ülejäänute vahel tingib ikka veel ülekoormatust.

Tööstressist läbipõlemiseni
Stress võib olla esmalt meeldiv pingetunne, et midagi olulist on vaja ära teha. "Inimene võtab end kokku ja pingutab teatud aja jooksul rohkem kui tavaliselt," kirjeldab gestaltterapeut Kaire Valgeväli.
"Kui stressi on ülemääraselt palju või pinge kestab piiramatu aja, muutub see liiga kurnavaks. Kui ei ole võimalik ennustada, millal stressirohke aeg lõpeb või kui töö sisaldab ülearu määramatust, millega ei suudeta toime tulla – sh keerulise käitumisega ülemused, kliendid või töökaaslased –, saab stressist kurnatus. Ja pikema aja jooksul läbipõlemine."
Tööstress ei säästa inimest üheski vanuses ja selle käivitajaks pole vaja n-ö suuri sündmusi. Mõne aasta eest püstitasid California ülikooli teadlased küsimuse, kas igapäevased väiksed probleemid, nagu pidev negatiivne tagasiside, ülemuse kriitika ja kolleegide solvavad ütlemised, mõjutavad inimese vaimset tervist negatiivsel moel või muutume sääraste ärritajate suhtes hoopis tugevamaks.
Uuringus osales 711 meest ja naist vanuses 25–74 eluaastat. Selgus, et inimestel, kes olid tööl kogenud pikema aja jooksul psühholoogilist stressi (tundnud end väärtusetu või tagakiusatuna, tuleviku suhtes lootusetu, närvilise või rahutuna), diagnoositi ärevust ja depressiooni veel kümme aastat hiljemgi.
Seega avaldavad pikaajalist mõju ka pealtnäha väikesed ja tühised ebakõlad. Viimastest piisab, et ametipostile minek vastumeelseks muutuks. Kui tööülesannete iseloomu ja mahtu ei õnnestu endal reguleerida, võib tekkida lootusetuse tunne, misjärel kaob motivatsioon.
Ületöötamise hind on kõrge – maksta tuleb tervisega. "Ohtlikud sümptomid on üldine väsimus, peavalu, ärrituvus ja ärevus," loetleb Kaire Valgeväli. "Tekib tunne, nagu ajaks keegi kogu aeg taga. Väikesed ebakõlad ajavad närvi ning põhjustavad ülereageerimist ja nutupurskeid. Esinevad ohvritunne, unisus või unehäired, aga ka haigestumine. Võib tekkida sõltuvuskäitumine: ülesöömine või alkoholiga liialdamine. Kui taastumisele ei mõelda, järgneb läbipõlemine, mille tunnusteks on ärevushäire, depressioon, unehäired, silmade punetus, inimeste vältimine, unisus ja loomupäraste psühholoogiliste häirete ägenemine."

Ohvrid ja kangelased
Karjäärile väga pühendunud inimesi ohustab läbipõlemine rohkem. "Tööandjale võib selline töötaja tunduda hea väljavaatena," jätkab Kaire Valgeväli. "Paraku võib usin rügaja muuta ühel päeval tegutsemissuunda täielikult ja lahkuda töölt väga äkki. Seega pole liigne pühendumine kaugema perspektiivi teema. Kuni 30. eluaastani teevad inimesed palju jõu ja adrenaliini toel. Pärast seda hakkab füüsiline toonus sageli vähenema, seega oleks naiivne eeldada, et 40aastaselt samasuguse hooga tegutseda jõutakse.
Meestel võib olla raskem aru saada, et nad ei ole enam 25aastased. Naistel on vähemalt võimalus vahepeal lastega koju jääda ja tähelepanu mitme valdkonna vahel jaotada. Samuti saavad nad siis tagasisidet mitmest kohast ja kui suhe lastega on hea, ei ole tööalased mured nii rasked taluda."
Läbipõlemise tekkepõhjuseks peab Valgeväli ambitsioonikust ja kangelaslikkuse tunnet. "Üle töötatakse sellepärast, et tahetakse tubli olla, või eeldatakse, et keegi teine ootab suurt tublidust. Arvatakse, et kui ei olda maksimaalselt tubli, ei olda üldse keegi. Inimesel võib olla hirm kehtestada normaalseid piire oma tegelikke võimeid ja võimalusi arvestades – äkki keegi ei vajagi mind, kui olen tavaline? Võib tunduda, et kõik, mis elu toob, tuleb ära kasutada, ja ära teha kogu töö, mida pakutakse. Sageli projitseeritakse nõudja ka endast väljapoole: "Ülemus eeldab, et ma teeks ära kogu olemasoleva töö."
Inimene võib olla ka hiljuti läbi elanud keerulisi elusündmusi ja need on ta ära kurnanud. Hinge on jäänud lahendamata probleeme, mis võtavad energiat. Energiapuudusest tekib tahtmatus tööd teha ja harjumus asju edasi lükata. Võib-olla valitsevad tööl keerulised suhted, millest on tekkinud solvumine või kibestumus, mida pole osatud lahendada. Seda ei tunnistata, aga tagajärg on see, et motivatsiooni enam pole.
Õigupoolest peaks siis tagasi tõmbuma ja enda eest hoolitsema, aga inimene jätkab kangelaslikult: "Teen veel selle ära!" või "Ma ei saa millestki ära öelda!" Tekib ettekääne raha teenida, "muidu suren kohe ära". Tegelikult saavad kolleegid aru, kui kellelgi on hetkeks vaja tagasi tõmbuda. Tõenäoliselt nad isegi soovivad, et tööst kurnatu hoolitseks enda eest, selle asemel et ohvrit mängida ja end surnuks töötada. Ohvrid ei meeldi kellelegi, sest neid ei ole teistel võimalik aidata ja kokkuvõttes teevad nad ka kehva tööd. Niisiis on märksa hullem, kui läbipõlenu lõpuks plahvatab."

Pigem ennetada!
"Kindlasti peaks igaüks mõtlema, mis on talle isiksuslikult sobiv töö üldse," soovitab Kaire Valgeväli ületöötamist ennetada. "Introvertset ei ole mõtet panna telefonikontakte looma, kulutades tema motiveerimise peale raha ja aega. Samuti ei maksa sättida ekstraverti treima Exceli tabeleid.
Inimestel on loomupärased tugevused ja õpitud oskused, nagu ka nõrkused ja puudused. Õpitud oskuste rakendamist nõudva töö tegemine pikapeale kurnab. Loomupäraseid nõrkusi ei saa tugevusteks koolitada – pole mõtet lõpptulemusena keskmiseks saada. Energiat annab siiski amet, mis eeldab oma loomupäraste tugevuste kasutamist. Igaüks peaks arendama oma geniaalsust!"
Ületöötamise korral aitab puhkamine. "Pingelise töönädala järel tuleks kindlasti puhata vähemalt kaks päeva, pikemaajalise ületöötamise korral minimaalselt kaks nädalat järjest," soovitab Valgeväli. "Kui on tegu juba läbipõlemisega, võib juhtuda, et peab pikemat aega tööst eemal viibima, et üldse mingi motivatsioon ja selgus tagasi saada. Seepärast on väga ohtlik lasta kurnatusel muutuda läbipõlemiseks."
Kui töötada normaalses tempos, puhata piisavalt ja teha tööd, mis meeldib, ei pea motivatsiooni pärast muretsema. "Üldiselt tahavad kõik hästi töötada ja eelistavad pigem olla kasulikud kui niisama logeleda," teab Valgeväli. "Kui kasulik olemise soov hakkab ära kaduma ja inimesel on raske leida motivatsiooni, ongi üht-teist valesti. Kui tundub, et ei taha midagi teha, vaid kõigest ja kõigist eemalduda, ollakse endale liiga teinud.
Ööpäev peaks jagunema enam-vähem kolmeks: ühe kolmandiku sellest hõlmab uni, ülejäänu töö ja vaba aeg. Piiratud perioodi jooksul võib seda tasakaalu siia-sinna nihutada ja suuremaid sooritusi teha, kuid pikaajaline tasakaalust väljas olek midagi head kaasa ei too."

STATISTIKAT:
- Eestis leiab 32% töötajatest, et neil on tööstress.
- Ligi 10% töötajatest on viimase 12 kuu jooksul töökohal kiusatud.
- 37% juhtudel on kiusajaks töötaja vahetu juht.
- Ligi 5% töötajaid on viimase 12 kuu jooksul saanud töökohal ebasoovitava seksuaalse tähelepanu osaliseks (kolleegidelt 22% ja klientidelt 45%).
- Ligi viiendikule töötajaskonnast ei paku töö võimalusi oma oskusi täiendada.
- 6,7% eestlasi on viimase aasta jooksul olnud iga päev üleväsinud.
- 48% töötajatest tundis üleväsimust väga sageli.
Allikad: Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring, Tervise Arengu Instituut, 2012
Psühhosotsiaalsete riskide levik Eestis, Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar, 2010

STATISTIKAT:
Kümme stressirohkemat elukutset aastal 2014.
1. Sõdur.
2. Sõjaväekindral.
3. Tuletõrjuja.
4. Lennukipiloot.
5. Ürituste korraldaja.
6. Suhtekorraldaja.
7. Korporatsiooni juhtivtöötaja.
8. Ajalehereporter.
9. Politseinik.
10. Taksojuht.
Allikas: Forbes

8 sammu läbipõlemisest toibumiseni:
1. Tunnista probleemi olemasolu.
2. Lõpeta paaniline pingutamine.
3. Peatu ja puhka.
4. Eemaldu mõneks ajaks tööst.
5. Turguta tervist.
6. Vaata üle oma tõekspidamised.
7. Kaalu uut lähenemist tööle.
8. Asu julgelt muudatusi ellu viima.
Allikas: Soome Töötervishoiu Instituut, www.tll.fi

Tegin ära nii enda kui ka teiste töö
Siret: Minu läbipõlemine leidis aset ligi viis aastat tagasi. Olin toona 32aastane, hotellinduses töötanud 13 aastat ja äsja ka hotellimajanduse rakendusliku kõrghariduse diplomi kätte saanud. Mulle tehti pakkumine asuda tööle väikehotelli tegevjuhina. Ettepanek oli väga ahvatlev – tegu oli just minu valdkonna ja südamelähedase tööga. Võimalus kaasa rääkida hotelli restruktureerimises tundus eriti põnev.
Masust tingitult leidsid omanikud, et igalt poolt tuleb kulusid kärpida, seega ei saanud töötajad enam teha ületunde, et lisa teenida. Hotelli füüsilise keskkonna standardit tõsta on lihtne, aga oma ülesandeid teatud viisil tegema harjunud töötajate ümberõpe mitte. Eriti kui nad teavad, et raha selle eest rohkem ei saa. Kaadri voolavus oli meeletu ja seeläbi jäi mulje, et mu põhitegevus on täita tühimikke, mis tekkisid haiguste, töötajate äramineku ja asendajate mitteleidmise tõttu. Minuga samal ajal asus hotelli tööle kommunikatsioonispetsialist, kes üsna kiirelt lahkus. Tema viimane lause mulle kõlas: "Poole aasta pärast su silmad enam ei sära." Tal oli õigus.
Punnisin ikka edasi, sest toona tundus paratamatu teha ära nii enda kui ka teiste töö. Isegi kui jõudsin ööseks koju magama, juhtus hommikul tööle sõites, et jäin roolis tukkuma – ja seda hommikuse tipptunni ajal... Tekkisid jõuetusehood, mis päädisid lohutamatu nutu ja tundega, et olen kõiges süüdi, saamatu ega kõlba millekski – seda juba vähem kui pool aastat pärast tööleasumist! Olukorda kompenseerisid toetav pere ja toredad hotellikülastajad.
Raskem aeg saabus siis, kui mu isa sai autoavariis surma, mistõttu olin nädala töölt eemal. Käigu pealt asendajaks leitud inimene ei sobinud juhtkonnale. Kui tööle naasin, olid kõik ärritunud ja pinges. Tekkis olukordi, mil omanik andis mulle ülesande, mille kohta keskastmejuhid arvasid, et see ei ole minu kohustus.
Pinged kasvasid pidevalt, kuni leidsin end pärast üht koosolekut põrandalt maast krampides. Samal päeval vallandus EMOs uus krambihoog, mul diagnoositi hüperventilatsioon. Langesin esimesse musta auku. Hirm füüsilise valu ees oli nii suur, et tekkisid ärevushäired, hirm kõige ja kõigi ees. Mulle kirjutati välja antidepressandid, olin haiguslehel kolm kuud, millest esimese veetsin kodus nelja seina vahel. Käisin vaid paikades, kus ei olnud inimesi ja kus mulle jäi palju ruumi olla omas mullis. Ka arsti juurde läksin ainult koos mehega, kes pidi kõrval korrutama, et mõtle ilusaid mõtteid jne.
Teisel kuul sain juba nii kaugele, et suutsin inimestega kohtuda ja rääkida, mis oli juhtunud – aga ainult nendega, kes ei olnud seotud hotelliga. Kõige kohutavam oli hirm, mida teised võivad mõelda.
Rääkimine oligi ehk kõige parem teraapia, sest avastasin, et ma ei ole üksi ning olukorrast leidub väljapääs – ja see on minu mõtetes. Kolmandal kuul olin valmis minema oma töökohale, kus viibitud pooltund oli küll hirmutav ja piinarikas, aga sain mehe toel hakkama. Peagi asusin taas tööle. Kokkulepe nägi ette, et olen ametis 75% koormusega, et varasem ei korduks. Tegelikult töötasin enam, kui täiskoht oleks nõudnud, nii et ma ei olnud midagi õppinud...
Kaks kuud hiljem olin emotsionaalses nullseisus. Mu nelja-aastane poeg küsis siiralt: "Emme, kas sa ei armasta meid, et sa kodus ei ole?" Järjekordsed vastuvõtulaua töötajad olid ametist lahkunud, seega käisin ise öistes vahetustes. Lisaks murti ühel ööl järjekordselt sisse kliendi autosse, mistõttu end süüdlasena tundsin. Lõpetasin taas põrandal ja jälle haiguslehel.
Seekord teadsin, kuidas käituda: esitasin kohe lahkumisavalduse tervislikel põhjustel, sundisin end kodust välja ja rääkisin inimestega ning püüdsin mitte häbeneda seda, mis oma rumalusest oli juhtunud. Kui kolm kuud haiguslehel läbi sai, võtsin end töötuna arvele. Vaimselt ei olnud ma küll nii mustas augus kui esimesel korral, aga nüüd teadsin, et pean kosuma, enne kui olen valmis edasi minema. Tervenemine kestis pea kuus kuud. Alles siis tundsin, et olen valmis tööd otsima. Seitsme päevaga sain uue töökoha sootuks teises vallas, tööstuses.

Esimesest füüsilisest kokkukukkumisest kuni uuele töökohale asumiseni oli kulunud aasta. Praegu hoidun ületöötamise eest teadlikult. Õnneks ei ole paberite ja numbritega töö pirtsakas ja võimaldab arvutit sulgeda, kui peab. Neile, kes kipuvad ülearu pikki tööpäevi tegema, tahaksin südamele panna, et meie tervisest ei hooli keegi teine peale meie endi, isegi kui seda näiliselt väljendatakse.
Niisiis tuleb osata seada piire, et meist oleks rõõmu nii endale kui ka lähedastele. Mõistagi saavad rantjee-elu lubada vähesed, aga end tööl läbi põletada ei tohi!"

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta mais.

Jaga
Kommentaarid