Moelooja Tiina Talumees mõtiskleb ilust, meestest ja konkurentsist, hirmutundest ja südamerahust ning emaksolemisest.

Moestuudio Rotermanni kvartalis on kui Okasroosikese tornikamber all kihavas moedžunglis.
Seni on Tiina kõik oma couture-kollektsioonid maha müünud. Moeetendusele järgnev meediakära toob austajaid juurde. Korraldada kaks korda aastas kollektsiooni näitamiseks moeetendus on siinmail üksikdisaineri kohta üsna ainulaadne järjekindlus, millega Tiina aastaid hakkama on saanud.

SÜDAMERAHUST

“Kui süda rahul ei ole, tekib vajadus saavutada, et ta oleks rahul,” ütleb Tiina. “Selles mõttes pole rahulolematus halb tunne. Aga mu süda ei jää rahule enne, kui olen toimunu endas läbi seedinud: publiku vastuvõtt, tagasiside, minu sisetunne...”

On tore, kui keegi võtab vaevaks midagi öelda, olgu või kriitiliselt. Ega see nende arvamust kahjusta, kellele meeldib, pigem ärgitab kaasa mõtlema. Varemalt, kui Tiinal paluti ajalehes aastapäeva vastuvõtu kleite kommenteerida, muretses ta väga, et kellelegi liiga ei teeks.

Nüüdseks on maha müüdud ka 2014. aasta sügisel rahvusraamatukogu fuajees näidatud kollektsioon, mille järsu geomeetriaga värvilised kleidid olid Tiina tavalise õrna stiiliga võrreldes erinevad. Neid kleite kavandas ta suvel, kui ootas sama aasta septembris sündivat last. See pidigi teistsugune olema! Sest seda last, kes nüüd tragilt toas ja õues ringi vudib ning juba raamatuid uurib, oli väga kaua oodatud...

“Ta ei saanudki tulla varem, vaid siis, kui mina sain selleks valmis,” ütleb Tiina nüüd, uskudes, et lapsesaamine pole mitte ainult tervises ja ravikuurides kinni, vaid muus. Arstide abi läks aastate jooksul palju vaja, pärast järjekordset tagasilööki ühtedes pettumise ja kogu lootuse teistele panemisega.

“Kui kellelgi on mure, et soovitud titat ei tule ega tule, annan hea meelega nõu, kuid see küsimus on nii tohutult isiklik... Mina ootasin väga kaua, aga ta tuli täpselt siis, kui pidi. Seda on nii valus tunnistada, aga ka sellega, kui last ei tulegi, peab leppima...

Kõik lapsed on tulnud mingil põhjusel, õigel ajal, õiges kohas. Kui pole – ka järelikult põhjusega. Aga kõik vaevad ununevad nagu sünnitusvalugi, me ei jäta endale halbu mälestusi,” ütleb Tiina. Kui selle juures meenutada, et kõik need aastad imetlesime ilma igasuguse hinnaalanduseta kaks korda aastas Tiina moekollektsioone, mis on nüüdseks killuke Eesti moeajalugu, siis – respekt!

EMAKSOLEMISEST

Viimased paar aastat polegi enam eriti aega olnud mööda rõivapoode käia. “Traavin lapse, kodu ja töö vahet – kõik muu on jäänud tagaplaanile,” ütleb Tiina. Markus Johannes hakkab varsti lasteaias käimist harjutama, seni on ta hoidja ja Tiina ema hoole all. “Mu ema on ideaalne vanaema, aga see ei tähenda, et poeg mind vähem vajaks.” Tiina elu on täielikult muutunud. Hingemattev väärtus on nüüd pisikesed käed ümber kaela ja “emme, kalli-kalli”. Sellest pole tähtsam ükski klient. Poiss nõuab järjest enam tähelepanu, kui ei saa, võtab kätte ja teeb mõne rumaluse.

Kas tüdrukuga oleks lihtsam, saaks koos nukuriideid õmmelda? “Absoluutselt mitte,” hüüatab Tiina, “mul on järjest enam hea meel, et ta on poiss, kohe igat pidi poiss. Kleitide meisterdamine jääb moestuudio seinte vahele, kodus on hoopis autod ja valdavalt autopiltidega raamatud, lossid, majad, garaažid, mida peame koos ehitama. See on nüüd minu maailm.”

Hiliste öötundideni kodus laua taga disainimine praegusesse eluetappi ei kuulu. Loominguline töö tuleb kiiresti ära teha päeval, kui laps hoidjaga. See aeg on nii limiteeritud, et vahel unistab Tiina kas või mõnest õhtust, mil saaks diivaninurka pugeda, kus keegi ei sakuta... “Aga mul on sellist aega elus küllalt olnud. Sain oma kollektsioonide kallal niigi kaua muneda,” lausub ta puhtsüdamlikult.

ILUST

Tiina töö on naisi ilusaks teha. Kas polnud tema see, kelle suust lipsanud sõnad andsid tõuke meie kõige tervislikuma ja sportlikuma esileedi kuvandi sünniks? (Evelin Ilvese esimene avalik debüüt toimus Tiina disainitud õhtukleidis, mis tormilise kriitikatule alla sattus…). “Ei tea, kas see ikka oli ainult minu teene, Evelin Ilves on pidanud palju avalikkuse kriitikat taluma. Meedia on hoidnud leeki üleval ja väänanud ka moeinimeste sõnu, et õli tulle valada,” nendib ta.

“Oma igapäevatöös vaatan inimest kui tervikut, igasugune keha on ilus. Samas on naistel ühiskondlik surve, et peab välja nägema nii- või teistsugune. Kui näen, et mu klient ei ole endaga rahul ega taha isegi peeglisse vaadata, siis mõtlen, mida saaks talle soovitada, kas või paar lihtsat toitumisnippi.” Neile, kes on pidevalt õnnetud oma kaalu pärast, ütleb ta küll, et peab midagi ette võtma, pole mõtet lõputult halada. Kes aga tunneb end oma lisakilodega hästi –moelooja oskab riideid teha nii suurusele 36 kui ka 46.

Tegumoega saab väljanägemist palju toetada. Kleidile lisaks võtab moekunstnik vastutuse kogu välimuse üle: millised kingad, ridikül, sukad... Muide, ka heledatel sukkadel võib palju eri toone olla – näiteks viimase kollektsiooni juurde valis Tiina õhukesed õrnhallid sukad.

“Mina pole mingi eeskuju, söön, mida tahan!” tõrjub ta küsimust, mis imenippe kasutab. Saleda figuuriga Tiina näeb ka meigita välja kui värske kastetilk. “Mõned baastõed: ei saiale, ei süsivesikutele. Kui enesetunne hakkab käest minema, võtan midagi ette, kuid ennast ei piitsuta. Ohjeldamatust dieedipidajast võib saada väga kurb inimene.”

Kas moelooja on mõnes mõttes nagu juuksurgi sõbranna ja pihiema eest? “Ikka! Mõni tahab saada lohutust, mõni hoopis kratist kinnihaaramist... Kliendile on oluline kogu lisaväärtus, mis salongikülastusega kaasas käib.”

“Kõik naised ongi ilusad!” jääb Tiina kindlaks. “Pese juuksed puhtaks ja pane natuke meiki näkku, oledki ilus! See, et ei näe 40selt välja nagu 20ne, pole küsimus.” Aga 60selt 40ne? Tiina jääb mõtlikuks: “See on endas kinni. Kui vaatad peeglisse ja oled pidevalt õnnetu, tuleb midagi ette võtta. Paraku on elu näidanud, et need, kes väga palju ette võtavad, pole tavaliselt ikkagi rahul...”

Eelmise sajandi lõpul oli Tiina ajakirja Anne reklaaminägu ja ta välimus pole märgatavalt muutunud. “Aitäh! Aga kümme kilo on kindlasti juures. Minu jaoks on mu looming siiski välimusest olulisem. Mul oli tohutu hirm vanaduse ees 25aastaselt, nüüd sellele enam ei mõtle. Mu töö aitab end pidevalt uuena tunda. Vanus meenub siis, kui ei jaksa enam öö otsa magamata üleval olla nagu ERKI aegadel.”

MEESTEST

“Mõned asjad keevad vahel üle ja inimesed pole piisavalt targad, et neid läbi närida. Mina olen peitnud end loomingu sisse ja pole märganud asju, mida oleksin pidanud märkama. Päriselu on kuskil mujal. Samas on töö väga hea plaaster, kui saad haiget ja on valus. Et mitte langeda sügavasse masendusse,” arutleb Tiina eelmisi suhteid meenutades.

Tema advokaadist elukaaslane Toomas Mälberg on intervjuudes Tiina kohta vaid armastusväärsusi lausunud, kiitnud nii kaunist välimust kui ka sisu. “No mis tal muud üle jääb!” muigab Tiina. “Toomas on tore inimene!”

Sama ütleb Toomas Tiina kohta: “Ta on hea inimene, armastusväärne kaaslane. Paindlik, sihikindel, saab kõigega hakkama. Kui vaja, teeb käed mullaseks, primadonnat temas ei ole.” Neil mõlemal on ühine huvi kunsti vastu ja süüa teevad nad ka koos – “Tiina oskab valmistada võrratut lasanjet!”

Toomas on alati imetlenud inimesi, kes on oma hobist suutnud elukutse luua. Tiina on hea näide, Toomas ise pole oma jalgpalliarmastust suutnud nii kaugele arendada. Nad tutvusid 2004. aastal ühel heategevusüritusel. Toomas: “Mina teadsin Tiinat juba varem, mulle on ta alati meeldinud. Hoian ennast tagaplaanile, las tema olla staar. Olen väga õnnelik, et ta saab ennast teostada.”

Tiina teab, et mehed võivad olla väga kriitilised oma naise välimuse suhtes. “Minu jaoks on see arusaamatu, sellist halvustamist ei peaks naine kodus kannatama! On muidugi armas vaadata, kui mõni mees naise välimuse üle vastutust tunneb, aitab kleiti valida jne. Teisalt võib see haiglaseks kontrollimiseks muutuda, põsepunani välja. Tekib küsimus, kas naine on ikka õige mehega koos?”

Näeb temagi, et naised on ebakindlad just mehe pärast. Püütakse iga hinna eest meeldida oma välimusega, nagu suhte püsimine selles seisneks. “Mul on kahju neist, kelle mees on vahetanud noorema väljaande vastu. Aga tihti need naised pärast sellist kogemust justkui ärkavad pikast talveunest ja kui nad on end vahepeal käest lasknud, võivad isegi aitäh öelda, et astuvad 45selt uude noorusse. Vanasti lõppes siis naise elu, nüüd algab. Maailm on avatud, leiab veel uue kaaslase. Mis juhtuma peab, juhtub omal ajal.”