“Ma ei ole inimene, kes ei kahetse oma elus midagi, aga minu meelest on hea, et meie oma nooruses väga targad ei olnud.

Minu põlvkond sai oma esimesed lapsed teadmatusest ja ainuüksi suurest armastusest – nõnda on meil praegu veel küllalt eluaega, et olla oma lastelastega ja kui veab, siis ka lastelastelastega. Kui oleksime esimese lapse sünni lükanud kümmekond aastat edasi, siis... Oleks teisiti.

Inimese kasvatamine on üks keerulisemaid asju siin elus. Oma laste pealt näen, et praegused noored ongi paremad emad ja isad, kui meie oskasime olla. Meie lihtsalt elasime koos lastega, tegime tööd koos lastega, kui pidasime pidu, siis ikka koos lastega. Ma ei tea, kas see oli kõige õigem...  

Kui rääkida põlvkondi siduvatest tunnetest, siis emainstinkt on kindlasti see, mis seob nii meie vanavanaemasid kui ka lapselapselastest tulevasi emmesid. Minu jaoks on laste sündimine (Signe on sünnitanud kolm, kuid suureks kasvatanud viis last – toim) olnud iga kord erakordne, minu kui naise ürgseima soovi täitumine, seksuaalseim ja intiimseim kogemus elus.

Meile mõlemale abikaasaga on see teine abielu. Ma armastasin ja armastan oma esimest meest ja Juhani isa väga-väga, meie lahkumineku ainus põhjus oli see, et ma armusin – veel rohkem – Kaljusse. Ja pidasin õigemaks mitte elada vales.

Ilus pikk abielu on tänapäeval muutunud suhteliselt haruldaseks.Ka meie Kaljuga elasime  mõnda aega lahus ja ausalt öeldes ei kujutanud ma toona ette,et taas kokku saame.

Üksi võib olla väga hea – ehk mõned päevad. Aga mina ei ole inimene, kes tahakski üksinda elada. Ma ei vahetaks mitte millegi vastu seda tunnet, kui saan vastu hommikut ennast kallima kaissu krussi keerata.

Mulle on väga meeldinud õpetaja olla. Näidata noorele inimesele kätte see teeots, kust on mõtet edasi minna – kas pole see siis privileeg?

Ülikool on võimalus, suur väljakutse nii õppijale kui õppejõule.Kui on kirge, tahet, püsivust ja töökust, saab kõik võimalikuks. Jah,annet peab olema – ja see tuleb üles leida. Mina tahtsin kohe pärast ERKI lõpetamist minna uuesti midagi muud õppima, sest mulle tundus, et oma super andekate kursusekaaslaste kõrval ei ole mina mingi kunstnik.

Ma pidin ennast eelkõige endale tõestama. See oli väljakutse. Mingil hetkel sain äkki aru, et olin selle ülesandega hakkama saanud.

Olen loomuldasa suur kahtleja ja kaaluja,kuigi see ei pruugi ehk pealt välja paista.Oma kunstniku karjääri alguses piinutasin perekonda tundide viisi,et nad ütleks,mida nad mu ideedest ja töödest arvavad. Otsuse langetasin lõpuks ikka enda sisetunde järgi ja pigem vastupidi teiste arvamusele, aga mulle oli ja on väga tähtis, mida minu lähedased arvavad, mismoodi miski neile paistab.Kõrvaltvaataja mõte ja pilk näitavad paljugi kätte,mida ise ei märka.

Sisetunne viib harva eksiteele. Juhina ei saa seda alati järgida, selles rollis on mul vaja olnud teha ka kompromisse – kui paljude teiste arvamus ja nägemus millestki on minu omast kardinaalselt erinev. Aga mitte alati pole mugandumine kandnud head vilja, nii et sisemist kompassi ei tasu ignoreerida. 

Parim aeg

Praegu on huvitav aeg – minu põlvkond vananeb siis, kui vanadus on in, sellega tegeleb kogu disainimaailm alates tervisetoodetest, harrastustest ja moest kuni erivajaduste ja elukeskkonna kujundamiseni. “Age is not a condom” oli ühe huvitava disainikonverentsi loeng, mis käsitles vanema põlvkonna muutunud elulaadi. See on praegu ikka hoopis teistsugune kui paar aastakümmet tagasi. Ja õnneks tõesti palju kirglikum, kui minagi noorena arvasin.

Olgem ausad – vananemine on tegelikult huvitavam protsess kui kiire noorusaeg. Ma tõesti ei tahaks enam olla kügelev, oma välimuse pärast piinlev, armuvaevades ja pidevaid pettumusi üle elav kahekümneaastane. 

Protestiks selle vastu, et inimese nimele ajakirjanduses vanusenumber juurde kirjutatakse, trükkisin kord poliitiliste plakatite eeskujul ühele ärakulunud vaibale oma näopildi, üles äärde panin n-ö kandidaadinumbri ja juurde lisasin rinna-, vöö- ja puusaümbermõõdu. Et siin ma olen, kena naine – keegi, keda määratlevad numbrid...

Minul oli päris kaua selline tunne, et vanusemured lähevad minust selles elus küll mööda. Aga pärast 50. aasta juubelit selgus, et ei – oli minulgi siis pikalt mõtlemist selle üle, kes ma õieti olen, mis olen oma elus ära teinud ning kuidas kõik edasi minema peaks... Tundub, et meie põlvkonnale on keskeas noor olemist rohkem antud kui eelmisele. Aga elu kvaliteedi määrab viimaks ikkagi see, mis päriselt oluline: kes on su ümber, millele oled end pühendanud, mida õppinud ja teinud, kas sul on uudishimu ja kirge, et elada oma elu huvitavaks.

Ema ütles kunagi, kui mul olid elus väga rasked ajad: “Signe, töö on see, mis aitab.” Mulle tundus see tookord nii julm ja külm – et töö... Aga täpselt nii see ongi! Töö ei vea iial alt – see aitab edasi minna, vee peale jääda, kuni aeg haavad parandab. Sest sa ei saa oma muredesse ka lähedasi uputada, kõige sügavamast augustki pead ikka ise välja ronima.