“Vaat see on elu! See on elu!” hüüatas Merle temast tehtud telesaates lumme “minestades” ning, kasukas seljas, turban peas, selili valges hanges taevasse vaadates. “Mis India! Mis Aafrika, Egiptus? Mulle meeldib!” Sedasi, kuidas Merle Palmiste ütleb “Mulle meeldib!”, ei tee seda keegi teine! '

Merle “Mulle meeldib!” on rõhukas ja vankumatu. Kui näitlejanna antud intervjuusid sõeluda, jääb tihti sõelale: Mulle meeldib glamuur. Mulle meeldib, kui suu on punane. Mulle lihtsalt meeldib naiselik stiil. Mulle meeldib mu elu just nüüd ja just sellisena. Mulle meeldib vene uusrikaste toost: tervist, kõik muu me ostame. Mulle meeldib reisida, looduses käia, lugeda, sõpradega kokku saada...

Maša, keda Merle Tšehhovi “Kolmes ões mängis, õhkas: “Õnnelik on see, kes ei märka, kas praegu on suvi või talv.” Merle tunnistab, et “praegu on selline periood, et minevikku ma ei vaata. (Mõtleb.) Ja ega tulevikku ka mitte eriti. Mul on olnud sel aastal palju oma aega, oskan seda hinnata. Sest elus võivad asjad sekundipealt muutuda. Kui labaselt öelda: elus on lilled ja liblikad ning s... ja pori.”

Teda köidavad paradoksid. “Elu on neid täis! Alati on võimalik kas nutta või naerda. Asjad on just nii head või halvad, kui neist mõtled. Muidugi on olnud ka raskeid aegu, aga need on möödas. Elus läheb kõik mööda. Ja on jube hea tunne, et oled need üle elanud ja mitte kibestunud.”

Teatrikooli loomaetüüdis mängis Merle ronka, nii et loomaaias linnupuuri ees veetis ta tunde. Ning järsku meenub näitlejannale, et ta enese nimi (isa Einu oleks küll eelistanud nime Marika) tähendab prantsuse keeles musträstast. Viljandi Ugala “Ööhaigru” esimesse proovi võttis Merle, kes oli ses trupis ainus naine, kaasa veinipoest ootamatult leitud Prantsuse veini, mille oranžile sildile olid maalitud must lind ja joogi nimi: Le Merle. “Mul on linnunimi!” naerab näitlejanna, kes hingelt küll pigem uhke kotkas.
Ja rändlinnu kihku on Merleski. Eriti palju reisis ta just sel, äsjalõppenud aastal. “Olen alati kadestanud neid, kel on võimalik hea reisipakkumise korral kohe sõita.” Et tal teatris uusi proove polnud, saigi ta ilmas ringi lennata. “Mulle meeldivad maad, kus oled nagu teisel planeedil – liiklus on teistpidi, inimesed mõtlevad teistmoodi, aga asjad toimivad.” Tai oli üks neid kohti, kuhu Merle polnud varem sattunud. “Kui palju oli mul eelarvamusi selle riigi kohta! Aga meeldis väga – mugav, viisakas, rahulik, sõbralik ja naeratav maa. Ja kui maitsvad toidud!” meenutab Merle, kelle jaoks ongi reisidel tähtsaim kogeda uusi maitseid ja lõhnu. Küllastumiseni. Et siis naastes tunda, kui hästi maitsevad kodused kotletid, kartulipuder ja kartulisalat.

Õnnelikuks teeb huvi elu vastu,” ütleb Merle ning arvab, et ega tal vist olegi olnud kunagi depressiooni. “On küll olnud oi-oi kui paha, olen olnud vihane ja kuri, aga see läheb ruttu üle, kui ennast välja elan. Ja ametki on selline, et ükskõik, mis su elus on juhtunud, kui juba püsti seisad, siis võtad end kokku ja mängid. Paariks tunniks ei keskendu sa oma muredele ja see on väga tervendav.”

Mihhail Bulgakovi “Teatriromaanis” olnuks minategelane, algaja näitekirjanik õnne tipul, kui tal oleks lubatud viibida teatris iga päev, pikutada kaks tundi diivanil ja “hingata sisse meehõngulist tubakalõhna, kuulata kellamängu ja unistada”. Merle noogutab: “Olen õnnelik, et saan teha tööd, mis mulle endale nii meeldib. Eks lavastusi ja rolle on ju igasuguseid, ega kõik ei õnnestu ja see on loomulik.”

Jelena Sergejevna Bulgakovat, “Meistri ja Margarita” autori viimast abikaasat, on Merle Palmiste mänginud suisa kahes lavastuses – Jaan Unduski “Bulgakoffis” ja John Hodge’i “Kollaborantides”. Seitse aastat astus ta lavale Jelena Sergejevna vesilokkidega. Et mõlema lavastuse kunstnik oli Pille Jänes, sai näitlejanna võtta esimese kostüümidest üht-teist teise kaasa. Merle: “Mu vene sõbrad ütlevad, et Venemaal on Bulgakov nii suur kumiir, et... pühakut ei puututa.” Ent veel aastaid hiljemgi on “Bulgakoffi” näinutel silme ees pilt võimsast finaalist, Bulgakovite – Merle Palmiste ja Hendrik Toompere metsikust lennust hiiglaslikul kristall-lühtril üle lava ja igaviku. Merle keha mäletab siiani seda tunnet.

Kas ta on Hendrik Toompere näitleja? Merle: “Kui te niimoodi küsite, ju ma siis olen. See on vastastikune usaldus – nagu eluski, sõprussuhetes, perekonnas. Kui on usaldus, on kõik võimalik. Sa võid eksida ja sellest pole midagi. Usaldusega tuleb vabadus.”

Mis on teatris kõige raskem? “Ootamine,” ei mõtle Merle kaua. “Näitlejaid ju ikkagi valitakse, kutsutakse rolli. Kui kaua sa ootad just seda õiget, oma osa? Kindlasti ei tohi kohe alla anda, aga ka liiga pikalt pole mõtet ootama jääda...”

Üht rolli on Merle oodanud üle 20 aasta. “Kunagi, kui olin just teatrisse tulnud, olime kalmistul, kolleegi matustel. Hendrik Toompere tuli haudade vahelt mu juurde ja küsis: “Kas sa “Vendasid Karamazoveid” oled lugenud? Loe läbi, hakkad seal mängima.” Mõtlesin: kui põnev! Sain oma lapsehoidjalt eestiaegsed köited, lugesin läbi, ärevuses ootasin. Aga asjad muutusid ja Hendrik ei teinudki seda lavastust,” meenutab Merle, kes on just nüüd jälle Dostojevski välja otsinud, sest Toompere võtab “Vennad Karamazovid” lõpuks ette.

Teatrikeeles kirjeldab Merle ka üht naise eluetappi, end emarollis: “Aastaid olin täiskohaga ema: mul oli peaosa ja palju teksti. Nüüd, kui tütar on täiskasvanu, on mul kõrvalosa – vähe teksti ja ma ei ilmu iga päev “lavale”. Meil on olnud vahel erimeelsusi, me vaidleme. Samas – miks peaks su laps käituma nii, nagu sina õigeks pead? Asi on tolerantsuses – ela ise ja lase teistel elada. Respekteerime teineteise arvamust ja olen talle olemas, armastan teda väga-väga,” räägib Elisabethi ema Merle. Ta on kuulnud, et kui lapsed kodust lahkuvad, võib naine tunda end vana ja ebavajalikuna. “Aga mulle meeldib! Olen nagu linnuema, kelle laps sirutas tiibu, sai iseseisvaks.”

 

Mis on elus tähtsaim? “Hingerahu,” ütleb Merle. Kas tal endal on seda? Merle mõtleb pisut. “Ma arvan küll.” Aga lisab siiski: “Natuke ikka midagi kripeldab... Aga üldiselt jaa... Olen tänulik selle eest, mis mul praegu on. Ega ma ettemuretseja ole. Kui mured tulevad, siis tegeleme nendega.”

Millised on olnud parimad nõuanded, mis talle antud? “Saa iseendaga hästi läbi ja tee seda, mida su hing väga ihaldab, ükskõik, mida teised arvavad. Parem teha ja kahetseda, kui et TERVE ELU kahetseda, miks ma ei teinud. Kui on valida nende kahe vahel, valin esimese.” Üks ta lemmiktsitaate pärineb Tšehhovi “Kajakast”: “Igaüks elab nii, nagu tahab. Ja oskab.”

Kas üksilduse tunne on talle tuttav? “Mulle meeldib üksi olla, aga see on hoopis midagi muud kui üksildus. Mul on sõbrad, lähedased, töö. Olin üksik laps ja mul oli oma tuba, oma ruumi vajan praegugi. Üksildust tunned võib-olla välismaal suures linnas võõraste keskel. Aga praegu ei ole see mu elus märksõna.”

Ent kui ta silmad suleks ja mõtleks end tagasi mõne lemmiklavastuse lemmikhetke? Siis leiaks Merle end Tšehhovi “Kirsiaiast”. “Sellest hetkest, kui kirsiaed on müüdud. Kui Ranevskaja on üksi suurel laval, seisab sõnatult, lihtsalt vaatab kirsiaeda – viimast korda. See on hetk, kui midagi on totaalselt lõppenud. Aga elu läheb edasi, mälestused jäävad... Ega see ole lihtne hetk, oleks ju palju mõnusam valida mõni selline, kui me näiteks laval midagi sõime. Või mõni lõpuaplaus, kummarduse hetk, kui tuuakse roose. Mitte selline hinge kriipiv hetk. Kuid kogu see lavastus ja roll oli mulle väga südamelähedane.”

Ent mõeldes kõigile oma osadele, tunnistab Merle: “Olen õnnelik näitleja, mul on olnud põnevad rollid. Isegi kui enam ühtki tööd ei tuleks, võiksin öelda: mul on olnud väga õnnelik näitlejasaatus.”

Üks kirg on Merlel veel. Nostalgiline vintage-maailm. “Selleks et mõista tänapäeva, tuleb teada ajalugu,” räägib naine, kel pole küll möödunud kümnendite seas oma lemmikut, kuid kes oskab hinnata kunagiste meistrite loodut, häid materjale, korralikku käsitööd, ainueksemplaride võlu. “Käin vahel antiigipoodides, lihtsalt vaatan, uurin. Kui võidaksin miljon eurot, siis koguksin sellist kunsti – mööblit, rõivaid.”

Merle garderoobi vanim ese on must, kuldnööpide ja tikanditega meestejakk aastast 1905. Täpsemalt: 7. novembrist 1905, nagu seisab kuuele õmmeldud sildil. Tegu on Rootsi kuninga kammerhärra kuuega. Merle: “See jakk seisis ühe poe vaateaknal kaks aastat. Inimesed jalutasid mööda, ma isegi ju. Aga siis ühel hetkel näed seda... Proovisin selga – nagu valatud. Üle saja aasta vana rõivas, mis näeb välja nagu kompvek! Käisin ringi, silmad särasid peas, ja rääkisin kõigile oma leiust! See õnnetunne on siiani meeles.”

Tol õhtul, kui intervjuult koju jõuan, otsin raamaturiiulist välja linnumääraja. Musträsta fotolt vaatab vastu läikivmustas sulekuues kuldkollase nokaga isaslind, silma ümber traatpeen kuldrõngas. Ning korraga ei saa ma lahti tundest, et rääkides kapis rippuvast kuldnööpidega pintsakust, oli Merle kirjeldanud...