Sigridi lugu: uskuge naiste sõprusse ja hoidke seda
See lugu algas ajal, kui meie oma kroon oli vaevalt pool aastat jälle käibel olnud. Igaüks mäletab noid aegu omamoodi ja mina mäletan näiteks seda, et neid kroone oli kole vähe. Mul oli selleks ajaks ligi kaks aastat akušööridiplom. Olin äsja abiellunud mehega, kel diplomini jõudmiseks veel aastat paar läks. Töötasime mõlemad palju ja nägime teineteist peamiselt vaid magades. Et kuidagi ots otsaga kokku tulla, käisin kahe haigla vahet nii päeviti kui öösiti Mitte kunagi ei unusta ma seda ümberkukkumiseni väsimuse tunnet. Ja seda lõpmatut aritmeetikat, kuidas raha kõige otstarbekamalt kasutada.
Ühel ilusal kevadhommikul, kui olin teinud tegelikult järjest nii päeva- kui öövahetuse, mõtlesin teel koju ainult sellest, saaks ometi suutäie süüa, ilma et ise midagi valmistama peaks, ja siis teadvusetult magama vajuda. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis teadsin täpselt, et mul pole rohkem hinge taga kui viis krooni, nagu sedagi, et selle eest vaevalt tassi kohvi saan. Aga läksin siiski sisse esimesse ettejuhtunud kohvikusse.
Jõudsin vaevalt tooli vajuda, kui juba seisis mu ees umbes minuealine, ilus ja rõõmsailmeline neiu, põlleke ees ja rinnal silt "Marina". Tema lahkelt küsiv pilk ajendas mind siiralt pärima: "Armas Marina, öelge, palun, mida ma saaksin midagi süüa viie krooni eest?"
Tüdruk naeris ja arvas lustlikult, et midagi muud ei saaks kui vast viis pelmeeni ja siis ka tassi kohvi firma kulul, kui peaksin soovima. Olin nõus - toogu siis need viis pelmeeni!
Minuti kümne pärast asetas Marina mu lauale suure kruusi lõhnava puljongiga, milles ujus kaugelt rohkem kui viis pelmeeni, taldriku võileibadega, ja mainis, et kohv tuleb siis, kui söömise lõpetan, et oleks kuum. Jäin napakalt vahtima ja kogelesin, et mul ausõna pole rohkem kui viis krooni. Tema ütles, et seda ta juba kuulis... Kui olin ka kohvi saanud ja oma viiekroonise maksnud, tänasin teda ülevoolavalt ja mainisin paari sõnaga, et tulen töölt, et elu on sihuke jms. Tema muudkui naeratas ja ütles, et teab omast käest - temagi olla värskelt abiellunud ja on umbes samas seisus kui mina.
Taas tänaval, tundus maailm mulle ütlemata värvikas, inimesed ilusad ja kõik, mida ihkan, saavutatav! Muidugi tuli see juhtum mulle lähipäevadel aina meelde, rääkisin sellest vaimustatult kõigile ja kavatsesin pärast järgmist palgapäeva tingimata sellesse kohvikusse minna, et Marinale tänutäheks omalt poolt välja teha. Aga eks see ole teada, et inimene on ikka sihuke, et mõtleb ja kavatseb ilusaid asju, aga ei tee. Või teeb liiga hilja.
Läksin sellesse kohvikusse alles mitu kuud hiljem. Tuli välja, et Marina seal enam ei tööta. Keegi ei teadnud, kust teda otsida. Mõistagi tundsin end korraks viletsalt, aga elu virr-varr ei soosinud ju siis emotsioone kuigi palju. Juba mõne nädalaga oli see kõik mul meelest läinud.
Möödus veel vast aastakene. Elu edenes ja nüüd töötasin vaid ühe kindla kohaga.
Ühel järjekordsel hommikul, kui öövahetusest koju minema valmistusin, tormas üks õdedest riietusruumi ja palus jumalakeeli, et ma vastuvõturuumi tuleksin. Olla toodud keegi sünnitaja tänavalt, niisama hea kui särgiväel. Ju järjekordne hulkur, arvati. Ja valvearst olevat teise sünnitajaga hõivatud. Loomulikult läksin. Polnud seal mingit rasket seisu - noor naine oli kohe sünnitamas, tänavalt üles korjatud sellepärast, et oli ise haigla poole teele asunud ja jõuetusest kokku varisenud. See oli Marina! Mu jumal, kui õnnelik ja pabinas ma olin! Esimesel hetkel ei tundnud ta mind ära, aga kui talle pelmeene meelde tuletasin, oli äratundmisrõõm tohutu. Ju see aitas tal omakorda oma kannatused kergemini läbi teha, kui ilmale tuli priske poisslaps.
Jäin ta juurde veel mitmeks tunniks. Ta jutustas, et mees töötab tal ajuti välismaal, et oli just-just koju tulemas, aga ei jõudnud. Et ta läks paanikasse, kui tuhud algasid, ja otsustas miskipärast tänavale hääletama tormata, selle asemel, et kiirabi kutsuda. Leidsime mõlemad, et ju oli see saatus, kes meie taaskohtumise korraldada otsustas.
Sellest ajast sai alguse meie pikk ja tänaseni kestev sõprus. Loomulikult suhtleme ammu perekonniti ja ka meie mehed on omavahel sõbrad. Ka Marina poeg ja meie tütar saavad hästi läbi. Elu on näidanud, et meil pole alust selle sõpruse tugevuses kahelda. Ega kõik need aastad ole kaugeltki idüllilised olnud. On olnud probleeme abieluga nii minul kui Marinal, on olnud kasinamaid ja heldemaid aegu. Aga oleme kõik neljakesi üksteiselt vajalikku tuge ja nõu saanud, pole keegi kellegi isiklikke saladusi mööda küla laiali kandnud. Või kui, siis ainult head, sest halva rääkimiseks pole keegi meist ka põhjust andnud.
Olen palju mõelnud sellest, kuivõrd rõhutatakse perekonna ja suguluse tähtsust. Ikka põhimõttel, et veri on paksem kui vesi. Et olgu sõpradega kuidas on, aga õiget tuge ja tröösti looda oma perelt ja oma suguseltsilt. Mina olen kogenud vastupidist.
Kui mu mees vahepeal tööta jäi ja pangalaen meie elu päris kraavi ähvardas ajada, polnud mu jõukal sugulasel kuidagi võimalik meile raha laenata - ebakindel olevat see ärimaailm. Aga Marina pere ei kõhelnud hetkekski oma autot maha müümast, et meid aidata.
Muidugi pole mul õigust väita, et kõigi sugulased oleks selle vitsaga löödud, ja au neile, kes ei ole. Ärge arvake ka, et jutustasin selle loo selleks, et meid kiita või idealiseerida. Aga mööngem, et see on vähemalt üks näide sellest, et andja käsi ei jää iialgi kuivaks. Jah, võiks ju öelda küll, et mis see siis Marina kohvikule toona ikka maksis - üks tasuta puljongikuubik, paar leiva- ja vorstiviilu. Aga kaugeltki mitte igaüks ei tule selle peale, et seda hommikusele juhukliendile pakkuda. Temal jätkus silma ja südant, märkamaks, et inimene on tõesti väsinud ja näljane, ning siirust uskumaks, et tal pole rohkem raha. Mina omalt poolt ei jõua satust ära kiita, et mul ei lastud tol hommikul, kui Marina sünnitas, viis minutit varem koduteele asuda.
