Palus naisel natuke silma peal hoida

Aivo nägi, et mõned ta rekkameestest kolleegid kartsid, et naine petab neid ja otsisid vastavaid märke. Ühtlasi püüdsid nad autost puhkamise ajal naistega sageli sidet pidada. Vähemalt sel ajal on naine siis ju kindlasti kodus. Aivo polnud oma naise juures tähele pannud märke reetmisest. Aga ilmselt kolleegide mõjutusel palus ta mõnel sõbral oma naisel „natuke silma peal hoida“. Et kellega ta suhtleb, kus ta käib ja kes tema juures käib.
Naise paberid olid täiesti puhtad. Tema juures käis ainult viis või kuus aastat noorem sõbranna, kellega naine oli tutvunud eelmises töökohas. Liisu oli gümnaasiumis käiva poja ema ja abielus polnud kunagi olnud. Ka linna peal nähti Aivo naist ainult Liisuga. Itsitavad nagu sõbrannad ikka, nagu ütles üks Aivo sõber.
Ühel varakevadisel päeval mõtles Aivo, et teeb naisele üllatuse ja tuleb lubatust kaks päeva varem koju. Ostis kingituseks imeilusa lillelise suvekleidi ja kalli lõhna.

Naine ise ka ei uskunud oma valet

Aivo mõtles, et tore oleks enne naist koju jõuda ja teda oodata. Kell oli siiski juba nii palju, et naine võis ka kodus olla. Kui Aivo võtmega ukse avas, kuulis ta magamistoast halvasti summutud sosinat ja naisehääl ütles üsna kõvasti „Kurat!“
See, mida Aivo magamistoas nägi, ei jätnud mingit kahtlust, et need kaks naist pole ainult sõbrannad, vaid ka armukesed. Naine oli jõudnud hommikumantli selga tõmmata, aga tema riided olid voodi ees maas, nagu ka Liisu riided. Liisu oli end jõudnud teki sisse mähkida. Naine vabandas, et nad tegid pika jalutuskäigu ja pärast seda tuli tohutu uni peale. Aivo mäletab, et pobises, et eks see teeb uniseks küll. Samas ütles naise hääletoon, et ta ei uskunud ise ka seda unejuttu. Aivo ei osanud rohkem mitte midagi öelda ja taganes magamistoast välja. Ta ei hakanud karjuma ega läinud endast välja.
Liisu pani rahulikult riidesse ja läks ära, öeldes siiski „tšau!“ millele Aivo vastas samaga.

Mees oli pettunud, aga mitte tige

Aivo istus elutoas diivanile. Ta oli sügavalt nõutu. See, mida ta nägi, šokeeris teda, sest tema ju teadis, et naine on talle truu. Seda kinnitasid ka kõik sõbrad. Ja nüüd ootas kodus niisugune asi. Aga tal ei olnud niisugust tunnet, et nüüd on elu läbi või et nüüd viskab naise kodust välja. Kui ta oleks oma naise niimoodi mõne teise mehega oma kodust avastanud, oleks olnud lühike jutt. Sellega oleks kooselu läbi, ükskõik, kuidas naine oleks vabandanud. Nüüd aga tundis Aivo, et ta on küll pettunud ja häiritud, aga ta ei ole raevus. Pigem oli tal ikka hea meel, et niigi läks, et mingi mees magamistoas teki sees ei olnud.

Mees ütles, et see peab lõppema

Aivo ei osanud muud teha kui küsis, kaua see jama juba kestab. Naine pühkis pisaraid ja ütles et üle aasta. Et ühel õhtul tundis Liisu end väga üksikuna, küsis, kas ta võib külla tulla, tuli koos veiniga, nad jõid veini ja siis teise, Liisu kiitis, kui hea ta välja näeb ja äkki hüppas talle peale, suudles teda ja talle meeldis see.
Naine palus muudkui vabandust ja kinnitas, et ta ei tahtnud oma mehele haiget teha. Aivo küsis kogeledes, kas ta nüüd meest enam ei taha. Naine kinnitas, et nende vahel on ju kõik endine. Aivo mõtles, et kui see nii ka ei ole, ikkagi ei ole ta naise peale kuri. Siiski ütles ta otsustavalt, et see peab lõppema, sest ta ei taha, et linna peal kõik rääkima hakkavad ja ta häbisse pannakse. Naine lubas, et see lõpeb.
Aivo täielikult naise lubadust ei uskunud. Vahel autoroolis naisest kaugel olles mõtleb Aivo, kas too on Liisuga voodis. Tema lihtsalt ei usu, et armusuhet on võimalik niimoodi päevapealt lõpetada, kui tõmme on olemas. Aga ta ei saa ju kedagi oma saladusse pühendada, et see tõsiselt tema naise järele luuraks. Ja naist ennast ei söanda ta oma kahtlustega vaevata.
Võib olla saab ta kunagi juhuslikult midagi rohkem teada, aga praegu on ta rahul sellega, et koduarahu on olemas.