Mari sirgus gümmnaasimi ajal kauniks neiuks, kes unistas armastusest. Ta oli gümnaasiumi lõpetades süütu. Tal ei olnud sugueluga kiiret nagu paljudel tema klassiõdedel.

Mari oli kindel, et kui ta elab rahulikult oma elu, siis millalgi jõuab tema ellu mees, kes võidab tema südame ja kelle südame tema võidab.
Ei läinud kooli lõpetamisest aastatkui, kui ühel päeval kohtas Mari ühiste tuttavate koosviibimisel noormeest, kes tal kohe jalad nõrgaks võttis. Kena, hästi riides, hea suhtleja. Teda oli hea vaadata.

Ilmselt noormees tajus Mari tähelepanu ja ei läinudki kaua aega mööda, kui noormees Marile end tutvustama tuli. Ta nimi oli Karl.
Seejärel Karl kiitis Marit, et neiu on väga kaunis. Juba peao käigus küsis Karl, kas Mari sooviks temaga kohtingule tulla. Mari soovis ja peagi nad läksidki.

Paari kuu jooksul käisid noored sagedasti väljas. Järgnesid ikad jalutuskäigud, kinoskäigud ja üldse teineteisega koos aja veetmine . Ühel õhtul plahvatas Karl, et ta on Marisse kiindunud ja kas Mari soovib olla tema tüdruksõber. Mari oli äärmiselt õnnelik, sest ta oli Karli suutnud täiesti ära armuda.

Nende suhe arenes kiirelt. Nad veetsid koos täiesti imelise suve ja kirjutasid teineteisele armastuskirju, kui pidid teineteisest lahus olema.
Sügisel palus Karl Mari enda juurde elama.

Alles pärast seda, kui Mari Karli juurde sisse kolis, toimus nende esimene vahekord. See oli Mari jaoks kohutavalt valus ning ta oli sel ajal veendunud, et tema oma elus rohkem ei seksi. Ent Karl käis tihti peale ja Mari andis järele, aga ka järgmised vahekorrad olid Mari jaoks väga valusad. Kui Karl seksi ei saanud, muutus ta pahuraks ning ütles Marile palju solvavaid asju. Sellest algasid nende esimesed tülid, ent asjad läksid veelgi hullemaks.

Karl nimelt armastas nädalas mitu korda tõsisemalt alkoholi pruukida ja iga kord, kui ta sõpradega aega veetmast tuli, sõimas ta Marit ja tegi talle ka füüsiliselt liiga. Õnneks leidis Karl endale peagi töökoha ravimifirmas. Ent seal tegi Karl mustasid tegusid. Nimelt varastas ta ravimeid oma tuttavatele, kes neid palusid. Seda tegi ta korduvalt ja ilma igasuguse häbitundeta. Kui Mari üritas Karlile rääkida, et see ei ole ilus, kuidas ta käitub ja see tuleb nagunii välja, ei pannud Karl tema juttu üldse tähele. Ütles, et noh, ma saan selle eest ju pappi ja saan autole uued valuveljed osta.

Mari ja Karli suhted olid selleks ajaks juba äärmiselt pingelised. Mari ei suutnud kannatada mehe vägivalda ning üritas teda mitu korda maha jätta, kuid Karl ei lasknud temast lahti ning üritas neil kordadel naist moosida nii, kuidas oskas.

Mari ei suutnud lõplikku ei-d öelda ja lahkuda, sest oli mehesse ikka veel armunud. Õudused aga jätkusid. Ühel õhtul, kui Karl linnast peolt koju saabus, hakkas ta Marit sõimama ja viskas ta lõpuks jõuga korterist välja. Kell oli 4 öösel ja Maril polnud kuhugi minna. Ta kõndis pika maa maha, kuni lõpuks jõudis Viljandi maanteele ning hakkas hääletama. Õnneks leidus tore autojuht, kes peatus ja kellega ta sai sõita vanematekoju. Esimest korda rääkis Mari nüüd emale, mis mehega ta elab. Ema teadis vägagi hästi, mida vägivaldne mees tähendab ja keelitas Marit kohe nedne juurde kolima. Mari lohutas ema, et ta ei lase endale rohkem liiga teha.

Sel hetkel oli Mari kindel, et ta ei soovi enam hetkegi Karliga koos olla. Järgmisel päeval saabus Karl tulipunaste roosidega ning palus Marilt andestust. Mees vandus, et armastab Marit ega tee talle enam iialgi niimoodi haiget.
Mari ei suutnud muud teha, kui mehele andestada. Nad leppisid ära ja sõitsid koos tagasi linnakorterisse.

Paar päeva oli seejärel nende elu stabiilne ja rahulik ja stabiilne ning Mari arvas, et tema kallim on aru pähe võtnud. Ent paraku kordus sama, kui mees reede õhtul taas pidu pidama läks. Kui Kral öösel koju tuli, hakkas ta taas purjus peaga tüli norima, nõudis seksi ja kui Mari nõus ei olnud, tiris teda juukseid pidi voodist välja. Ta lohistas Marit ja Mari karjus, mis Karli veel rohkem vihale ajas ja ta üritas käega lüüa. Kuna Karl oli üsna purjus, siis lüüa tal Marit ei õnnestunud, sest Mari suutis löögid tõrjuda. Peagi jäi Karl riietega voodisse magama.

Mari jäi vastumeelselt Karli kõrvale magama. Tol ööl uinudes otsustas Mari, et Karliga on nüüd lõpp. Õnneks polnud Maril palju asju Karli juures ja ta pakkis ärganuna asjad ning ning suundus rongiga vanematekoju.

Kui Karl ärkas ja telefoni teel selgitusi nõudis, vastas Mari, et nende vahel on kõik läbi. Karl läks lausa hüsteeriasse ning anus naist, et ta tema tagasi võtaks. Mari keeldus. Karl helistas iga päev Marile ning anus, kuidas oskas, ent Mari ei andnud alla. Tema jaoks oli nüüd mõõt täis. Viimases telefonivestlusel pakkus Karl, et kingib oma auto Marile, kui Mari ta juurde tagasi nii tuleb. Mari hakkas lihtsalt naerma ja blokeeris päörast seda mehe numbri.

Loomulikult oli ka Maril raske. Ta nuttis ja mõtles, kuidas tema armastusega nii läks. Suhe Karliga teda vägivalla suhtes väga valvsaks. Ta ei kannatanud enam üldse vägivalda, isegi filmides võid seriaalides vaadata mitte.

Sõbrannad nägid, kui kurb ja õnnetu Mari oli ja ültesid, et sellisele vägivaldsele jobule tuleks küll kindlasti kätte maksta. Sõbrannad uurisid, kas Karlil on kapis luukeresid. Kas ta tegeles millegi kahtlasega. Marile meenus niisuguse pinnimise peale, et Karl varastas ju ravimeid ja küllap teeb seda praegugi, sest see on ju tulus.

Ta rääkis seda sõbrannadele. Sõbrannad leidsid, et Karl on neil peos. Üheskoos otsustasid nad saata e-kirja Karli tööandjale. Peagi jäigi Karl vahele ja ta lasti töökohast lahti. Marile tõi see mõnes mõttes ka meelerahu. Vähemalt sai ka Karl kuidagigi karistada ega saa kogu aeg õilmitseda kui elu peremees.