Edasi räägib ta ise.

Ostsin endale Tallinnasse kolmetoalise korteri. Olin väga rõõmus uudise üle, mida kuulsin ühelt meie ühiselt tuttavalt. Nimelt oli ka Irene Tallinnas ning otsis endale elamist. Otsisin Irene üles. Olin küll temaga põgusalt suhelnud e-posti vahendusel, aga rohkem viisakuse pärast ja pigem selletõttu, et teda päris ära ei unustaks. Suuri kavatsusi mul esialgu muidugi ei olnud, aga eks ma südames ikka lootsin, et vana armuleek süttib taas. Ta oli mu elamise pakkumisega kohe nõus, sest ta peatus ema juures Mustamäel ühetoalises korteris. Meie kohtumine ja sissekolimine sujus väga hästi ja meil oli meeletult rääkida, mis vahepeal meie elus on juhtunud. Miski oli siiski nagu imelik. Tema olek, tema riided... Ta nagu polnud päris tema ise, aga ma ei lasknud end sellest häirida. ütlesin endale, et vahepeal on möödunud ikkagi kuus aastat ja eks inimesed muutuvadki ajaga. Jõime palju veini, tegin jutuks ka meie toonase lahkumineku ja uurisin tema tulevikuplaane, aga ta arvas, et hetkel pole selleks sobilik aeg.

Kui olime juba kolm kuud ühe katuse all elanud, polnud meie vahel juhtunud midagi. Ma hakkasin kärsituks muutuma. Lisaks märkasin ka esimesi selge muutumise märke. Nimelt lävis ta pidevalt ühe Tartu naisüliõpilasega, kes sageli tema juures ehk siis minu korteris peatus ning magas alati tema toas, kuigi meil oli üks täiesti tühi tuba, kus neiu oleks saanud rahulikult omaette magada.
Mul ei olnud ometi midagi selle vastu, kui tema sõbranna meie juures peatus. Minus süvenes kahtlus ja otsustasin välja selgitada, kas mul on üldse veel mingit lootust temaga elada nagu naine ja mees.
Uurisin ühelt vanalt klassivennalt, mis ta Irene kohta teab. Tema selgitus oli napisõnaline, kuid selge: „Ta hakkas seal Tartus ju lesbiks“. Pärast sellist avastust olin löödud - minu korteris elab minu endine tüdruk oma uue pruudiga. Sellele mõtlemine hakkas haiget tegema.

Otsustasin esialgu mõtet siiski seedida ja mitte sellest juttu teha.

Paari päeva pärast küsis Irene, kas ma ei tahaks ühele tema sõbrannale korteri tühja tuba välja üürida. Mitte sellele, kes Tartust käib, vaid ühele teisele, kes otsib Tallinnas elamist.
Kuna selline ettepanek tundus mulle vastuvõetamatu, otsustasin teemaks võtta meie tuleviku ja muidugi selle, mida meie klassivenna käest kuulsin. Irene ei öelnud vastuseks midagi, vaid palus, et tooksin poest mõned pudelid veini.

Seejärel ta tegi mulle selgeks, et kuni mina Soomes müüri ladusin, oli tema ennast Tartus avastanud ning endise elu juurde tagasipöördumiseks ei olevat tal kindlasti mingeid plaane. Ta ütles, et meil ei saa ühist tulevikku olla, kuna tema armastab tüdrukut, kellega kavatseb ühise kodu luua. Ta palus, et laseksin neil veel seni enda juures olla, kuni tema pruut Tartus kooli lõpetab ja tema ennast majanduslikult kindlustab, et oma elamine üürida.

Kui ma hommikul suure peavaluga ärkasin, oli ta siiski oma asjad pakkinud ja lahkunud. Laual oli üüriraha. Rohkem ei ole ma temast midagi kuulnud ega teda otsinud. Ilmselt me kunagi veel kohtume, sest ma tahaks teada, kuidas tal läheb selle neiuga või üldse.