Minu vend on nüüd ühiskonna väärikas liige ja heal järjel pereisa. Me elame temaga ühes linnas, aga peaaegu ei suhtle, sest oleme liialt erinevad ja tema pole rahul sellega, et minust midagi ega kedagi ei saanud. Ma mõistan teda, sest ma ise pole ka endaga rahul.

Koolis olin ma musterõpilane, aga loomult raske tüüp ja kehv suhtleja. Sõbrannasid jäi vanemaks saades aina vähemaks, sest kõigil olid nagu teised huvid. Mina muudkui lugesin ja mõtisklesin. Peigmehi mul polnud, sest keda minutaolised tänapäevalgi nii väga huvitavad. Olingi selline rohkem omaette inimene.

Pärast mu 26. sünnipäeva paarkümmend aastat tagasi ostsime emaga kortermajja kolmetoalise korteri. Kõik praktilised asjaajamised tõid mu maistele asjadele lähemale, hakkasin rohkem inimeste seas liikuma ja isegi kooselust mõtlema. Ajendiks sellele sai isemoodi mees, kes elas koos emaga ühes meie majamüraka kõrval asuvas eramajas.

Mees jäi mulle silma ületee pargis, kus näis samamoodi nagu mina armastavat üksi uidata või mõnel pingil mõtiskleda. Selline pikk ja kõhetu, mitte enam päris esimeses nooruses. Vahel mõtlesin, millest ta mõtleb. Olin meeldivalt üllatunud, kui ta kord mu kõrvale istus, tähendades kohmetult, et ilus sügisilm.

Ühesõnaga – saime tuttavaks ja hakkasime kahekesi kõndima. Siis koos kontsertidel ja teatris käima ja lõputult rääkima. Kevadeks olin esmakordselt elus tõeliselt armunud. Siis jõudsime kevadel lõpuks ka ühiste öödeni ja jaanipäeval pidasime vaiksed pulmad. Pluss kiriklik laulatus. Tema oli siis 43, mina 27 aastat vana.

Esialgu elasime meie korteris, mille vastu mu emal polnud midagi peale selle, et ma talle nii vana väimehe valisin.
Tema majas olin mina vaid paar korda käinud, aga sellest piisas mõistmiseks, et ämmale ma ei meeldi. Ta polnud küll otseselt vaenulik, aga tõre. Ju poeg sellepärast vanapoisipõlve pidaski, et ema teda lahti ei lasknud.

Kui siis rasedaks jäin ja poeg sündis, palus mees, et ema tahaks meid lapselapsega tema juurde elama. Mind see mõte ei vaimustanud, aga noh, mees olgu ikka perepea, sellepärast ma vastu ei ajanud. Kui seda majapidamist täpsemalt seestpoolt nägin, tuli kerge hirm peale. Maja oli n-ö väsinud, mööbel vana ja kõik kohad täis tarbetut koli – isegi minu vanamoodsusele oli see liig mis liig. Õnneks sain mehe nõusse, et eraldagu ema meile ülal paar tuba, kus saame oma elu korraldada. Aga esimene ohumärk oli see, kui mees palus, et ma ämmale „liigse laamendamisega” meelehärmi ei teeks.See „liigne laamendamine“ oli meie elamise sisutamine.

Ostsin oma raha eest meile täiesti uue sisustuse, köögitehnikat ja muud vajalikku. Kui muidu räägitakse, et naised näitavad oma õiget nägu alles pärast abiellumist, siis meil näitas mees. Kusjuures seda ta justkui ei märganud, et toidulauale ja lapsele kulutan ma praktiliselt oma raha.
See oli naljakas, aga mitte kaua, kuidas kuidas mul oli iga päeva nagu kaks revidenti kannul.
Polnud ka märgata, et ämma oleks lapselaps väga huvitanud. Ta ei tegelnud temaga peaaegu üldse, nagu kahjuks isagi. Mingeid lelusid ega tarbeasju ämm talle ei ostnud, mis aga kõige naljakam – pojaga võidu muudkui kurtsid, kui palju raha kulub. Alguses tegi see nalja, aga lõpuks viskas üle. Kuni tekkis juba tülisid ja ma otse välja ütlesin, et ämmal ei peaks meie kulutustega asja olema, kuna tema ei maksa ju millegi eest. See oli mehe meelest midagi ennekuulmatut – kas me siis kahepeale tõesti ei suuda ühte vanainimest hoida. See vanainimene oli 63aastane, vägagi tragi ja nooruslik ning õitsva tervise juures.

Ühesõnaga – mu heldest ja taktitundelisest austajast koorus välja kitsarinnaline tuhvlialune ja kitsipung. Umbes aastaga ämma majas ei tundnud ma oma meest enam ära. Tunnistan, et vahel tekkis patumõtteid. Aga ikka armastasin ja lootsin, et läheb paremaks. Ei läinud. Tunne, et olen juba hommikust saati väsinud kogu nende ellusuhtumisest, muudkui kasvas. Loomulikult oli ammu selge ka see, et ma ei hakka ämmale mitte kunagi natukenegi meeldima.
Ühel päeval jätsin kirja maha ja kolisin lapsega oma ema juurde.
Mees oli kohe lillesülemiga kohal. Ja veel järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Mina aga lahkuminekuplaanist ei loobunud.
Lõpuks oli mees nõus, sest ema olla ütelnud, et see paber ei lugevat midagi – jumal on meid kokku pannud ja nii jääb.

Nüüd on meie suhe mehega üsna niisugune, nagu oli aasta enne pulmi. Pea iga päev jalutame sellessamas pargis, ainult et käruga, või paterdab põnn ise ringi. Mees on niisama aupaklik nagu toona. Ja helde, sest ei tule kunagi tühjade kätega. Ta on poja armastuse võitnud, sest tegeleb temaga tõesti mõnuga ja laps kilkab rõõmust, kui teda tulemas näeb. Sealjuures saab ta minust aru, et keeldun teda oma koju laskmast, kuna oleme ju lahutatud – mingid mehe-naise suhted ei tule kõne allagi. Mina ämma juurde ammugi ei kipu, sest ei ole ta näidanud vähimatki entusiasmi pojapojaga lävimiseks. Pealegi tunnistas mees, või õigemini siiski eksmees, et tema ei suuda ema veendumuste vastu mitte midagi. Ämm oli nimelt palunud, et poeg mind tema silme alla ei tooks, sest langenud naine üle tema läve ei astu!

Ennegi nähtud – ämm jäi varakult leseks, pühendus täielikult pojale ja viimane ei märganudki, millal sai täiskasvanuks ja tulnuks hakata ise oma elu juhtima.

Ma ei tea siiski ühtegi naist, kes oleks sellises olukorras nagu mina. Kindlasti on meil mõlemal eksiga teineteise vastu veel tunded, aga nende peale pole võimalik midagi ühist rajada. Valus on vaadata, kuidas lapsel suu kõveraks tõmbub, kui ta hüvasti jätvale isale järele lehvitab. Veel aastake ja ta hakkab küsima, miks isa meiega ei ela – mida talle siis vastan?