Krista ja Priidu jäid kirjutama ja helistama ka pärast suvepäevi. Selleski polnud midagi imelikku, sest Priidu suhtles paljude naistega. Priidu tuttavad said aga varsti teada, et Kristaga on Priidul intiimne suhe. Priidut lähemalt tundvad mehed teadsid, et tal olid varem mõned naisseiklused olnud, aga need olid nagu välgusähvatused, mis jäid sellesse konkreetsesse hetke.

Krista ambitsioonid olid ilmselt suuremad kui jääda ühe või paari öö armukeseks. Kui Priidu sõpradega koos oli, sai ta ikka telefonisõnumeid, mis teda õndsalt naeratama panid ja millele ta ka omaette naeratades vastas. Vahel palus ta mõnel sõbral valetada, et oli temaga koos, kui ise Krista juurde läks.

Priidu muutus aasta jooksul Kristaga läbikäimises aina julgemaks, sest kodus oli tema meelest kõik hästi ning tal oli hea abikaasa ja isa maine. Varsti söandasid nad Kristaga isegi pidudel koos käia. Mõned Merikest tundvad inimesed imestasid küll, et Priit nii avalikult võõra naisega käib. Veelgi kummalisem oli, et Krista suhtus Priidusse nagu abikaasasse: "Meie Priiduga..."

Alguses arvasid mõned tuttavad, et Merikese ja Priidu abielu on lõppemas ja nad on otsustanud rahumeelselt lahku minna, aga kui nad Priidut ja Merikest rõõmsatena koos nägid, siis said aru, et Priit elab külmaverelist kaksikelu.

Priidu elas kaksikelu nii poolavalikult, et mõned hakkasid Kristat selja taga tema abiabikaasaks kutsuma. Kuna ta Kristaga nii muretult koos käis, pidigi see kunagi Merikesele teatavaks saama.

Merike ei rääkinud kellelegi, millal või kelle käest ta täpselt teada sai oma mehe ja Krista suhte kohta. Või kui valusalt mõjus talle mehe liiderlikkus või kui kaua aega tal sellega leppimine võttis. Mingist hetkest hakkas ta nähtavasti lausa nautima oma uut positsiooni, sest mees ei teadnud, et tema teab. Ta jälgis meest, kes ei kahtlustanud midagi, ja kuulas tema muretuid valesid.

Mõnelegi peresõbrale ootamatult otsustas Merike aga oma abielu eest võidelda. Nagu välk pilvitust taevast ilmus ta seltskonda, kus Priidu oli Kristaga. Ta lausa nautis Priidu kogelemist, kui tore on, et naine talle järele tuli ja et ta hakkaski just koju sättima.

"Sa ei saa ju Kristat ometi üksi siia jätta?" imestas Merike rahulikult. "Mis Krista, mis Krista..." pobises mees, "mis selle Kristaga on?" Merike ütles rahulikult: "Minul ei ole Kristaga midagi, aga sinul on." Ja hakkas ette lugema intiimsõnumeid, mida ta mees oli Kristale saatnud.
"Sa näpid mu telefoni!" karjus Priidu.
"Aga sina näpid võõrast naist!" karjus Merike vastu.
Kogu seltskond jäi haudvaikseks seda dialoogi kuulates. Merike astus midagi ütlemata minema. Varsti tõusis ka Priidu nagu väike patukott ja läks oma naisele järele.

Ei tea, kuidas täpselt Merike meest veenis või ähvardas, aga Priidust sai üleöö truu abielumees. Ta lõpetas Krista ja tema sõpradega suhtlemise. Näis, et abielu on päästetud ja Merike oma mehele andestanud. Aga hullem oli veel ees.

Krista ootas ja ootas, aga Priidu ei vastanud tema kõnedele ega kirjadele. Siis ühel ööl saatis Priidu väga ilusa sõnumi. Krista helistas jälle ja saatis mitu sõnumit, aga enam Priidu ei vastanud. Krista mõtles, et kõige selle taga on Merike, ja otsustas temaga rääkida. Ta läks nende koju ja nõudis, et Merike oma mehe vabaks annaks, sest Priidu armastab teda.
"Miks sa selles nii kindel oled?" küsis Merike. Ja Krista näitas Priidu värsket armastust täis sõnumit.

Nüüd alles oli Priidu tõeliselt hädas. Merike ähvardas enesetapuga, kui mees veel Kristaga kohtub. Mees lubas, et ta ei kohtu enam kunagi Kristaga. Vahest kuu või natuke rohkem oligi Priidu väga kodune.
Kui Priidul jälle tööd rohkem kogunes ja tal oli vaja rohkem õhtustel kohtumistel käia, pani Merike kaks sõbrannat Priitu jälgima, kuhu mees pärast tööd läheb. Väga kaua ootama ei pidanud. Üsna pea ta Krista juurde läks.

Nüüd esitas Krista ultimaatumi, et Priidu jätab oma pere või on kõik läbi. Priidu vabandas, et ta ei saa ju päevapealt oma peret maha jätta, sest see pööraks maailma täitsa pahupidi ja naine võib endale otsa peale teha. Ta palus aega, et kõik ära korraldada, ja läks koju Merikese juurde.

Merike ei teinud endale otsa peale, vaid oli mehe riided juba ära pakkinud ja viskas ta välja. Priidu pidas sel õhtul õigemaks rahulikult taanduda, et hiljem uuesti üritada. Ta läks Krista juurde ja jäi sinna elama.

Priidu teadis, et ühtegi suppi ei sööda nii soojalt, kui see keedetakse, ning hakkas oma seaduslikule abikaasale armastusest tulvil sõnumeid kirjutama. Korduvalt võttis ta ette kodutee, et Merikese ees vabandada. Merike võttis ta viisakalt vastu, aga ainult selleks, et kõnelda edasisest suhtlemisest ja lapse ühisest kasvatamisest.

Need külaskäigud ei jäänud Kristale teadmata. Ühel õhtul ei lasknud Krista Priidut enam uksest sisse ja ütles, et temale nüüd aitab. Ka Merike ei tahtnud leppimisest midagi kuulda, kuigi Priidu üritas visalt.

Mõlemad naised jäid endale kindlaks. Merike algatas lahutuse ja Krista otsis endale uue mehe, seekord juba lahutatud ja rahuliku endast vanema mehe.

Priidu elas rohkem kui aasta üksi ja n-ö lakkus haavu. Oli päris vaikne, kui Merikesega tütre asjus suhtles. Siis leidis Priidu endast kuus-seitse aastat vanema daami, kelle tütar käis juba ülikooli. Nende kooselu näib harmooniline. Daam suhtub ka Priidu ja Merikese tütresse hästi.