Asjad hakkasid kiiva kiskuma siis, kui olin juba keskkooli lõpetamise lähedal. Isa äri läks vaevaliselt ja närvide pärast hakkas ta tasakesi tipsutama ning seejärel naistega ringi ajama, kuni ema kannatus otsa sai ja nad lahku läksid.
Kuna järgnevatel aastatel ma isast niisama hästi kui mitte midagi ei teadnud, siis mingist tema rahalisest toetusest polnud enam juttugi ja seetõttu ei tulnud midagi välja mu edasiõppimisest.

Aga seda mõtet ma maha siiski ei matnud. Aasta otsa tegin tööd ja hoidsin kokku iga senti. Mu ema rabas ka mitme kohaga, nii et ülikooli ma ikkagi läksin.
Paar esimest aastat olid kaugel normaalsusest. Aga ma pole loomult allavanduja. Ju olen isalt veidi ka ärivaistu ning ettevõtlikkust pärinud, nii et pidevalt olin tegevuses juurdlemisega, kuidas elus edasi jõuda.

Pidasin õppimise kõrvalt järjest erinevaid ameteid, nii et hädapärane raha oli mul alati olemas. Proovisin isa eeskujul ka ostmist-müümist-vahetamist, mis oli juba rammusam äri, kuigi omamoodi vahel ka ohtlikum.
Katsetasin isegi show-maailmas, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest rohkem on mul ehk tehnilist taipu kui annet enesenäitamise peale.

Ometi kogu see virrvarr mulle ikka midagi sisse tõi ja enesekindlust andis. Unistasin juba sellest, et kunagi saan ema toetada ja tema elu kergemaks teha. Tema rabas ju selle nimel, et isale näidata, et meil ka temata hästi läheb. Ikka lohutas mind, et peaasi on haridus kätte saada ja tööle minna, küll siis tõmbame hinge.
Ema naeris vahel, et võib-olla võtan ükskord ühe rikka naise ja elu lähebki lahedamaks. Aga tüdrukutega ma tol ajal üldse ei suhelnudki. Õigemini suhtlesin küll, aga kuni kolmanda kursuseni olnud mul ühtegi n-ö pärissuhet. Suurel määral vist ka sellepärast, et see tähendanuks ka kohustusi ja kulutusi. Samuti olin ma teismelisepõlvest alates harjunud tüdrukutesse eelarvamusega suhtuma, et nad on n-ö saama peal väljas. Mitte seksi peal, nagu paljud noormehed, vaid hea elu ja kingituste peal.

Kui aga kolmandal kursusel pääsmatult ära armusin, kavatsesin kõik seni saavutatu panna sedamaid selle tüdruku peale. Ema arvas küll, et naisevõtmisele on mul veel vara mõelda, aga nimelt seda tahtsin ma teha. Siis aga sekkus saatus sel moel, et tabasin kallima oma kursusekaaslasega suudlemas, või pigema amelemas. Kursusevennal oli rohkem piinlik kui mu kallimal.

Suhete teemal ma edaspidi enam ei mõelnud ja keskendusin õppimisele.
Ka sõpru oli mul vähe. Aga mul oli jäänud tihedam suhtlemine ühe laheda operaatoriga, kellel oli suur suhtlusringkond. Temaga oli alati tore maailma asju arutada, sest suhtusime ellu ja inimestesse üsna ühtemoodi. Me kohtusime, jõime õlut ja arutasime, mida elus veel teha õnnestuks. Ja siis ühe kohtumise lõppedes kutsus ta, kas ma ei tuleks temaga ta tädi sünnipäevale.

Mingi seitsmenda meelega tajusin, et see polnud tema jaoks vaid tüütu kohustus, vaid ta tahtiski sinna minna. Tema suust kuulsin siis esmakordselt väljendit „vanad tüdrukud", kui ta selgitas, et eakate daamidega pole ilmaski igav. Seda enam, et tegemist olevat intelligentidega.

See õhtu, mille veetsin sõbra ja nelja daami seltskonnas, kellest kõik olid meist ilmselt paarkümmend aastat vanemad, sai mu elus pöördepunktiks. Oli, millest rääkida ja millest heade kommete ja stiilsuse asjus eeskuju võtta. Pidu kestis pea hommikuni.

Lähemalt tuttavaks sain seal noorusliku saleda daamiga, kellega meil kohe vastastikune sümpaatia sugenes. Koidutunnil koju saabumise järel ei suutnud ma kaua uinuda, mõeldes kõikidest teemadest, millest rääkisime, hämmastavast tarkusest ja delikaatsusest, millega ta kogu elu ja olemist lahkas. Need „vanad tüdrukud" said minu silmis nagu uueks aknaks maailma vaatamises.

Kuna olime telefoninumbrid vahetanud, ootasin tema kõnet ausalt öeldes lausa pikisilmi. Minul kui noorel mehel ei sobinud ju esimesena helistada. Ja see kõne tuli – koos kutsega koos ühele esietendusele minna. Otse loomulikult läksin.

Sellele õhtule järgnev öö kestis taas koiduni. Ma ei arvagi, et seda peaks kuidagi selgitama, kuidas temaga voodit jagasin. See oli veel üks väga ere elamus, sest avastasin seksis mõndagi, millest mul seni aimugi polnud. See oli selline füüsise, hinge ja vaimu süntees, mida ma seni oma eakaaslastega polnud iial kogenud.
Eesti sügist pikendasime Maldiividel. Tema kulul. See oli kuninglik puhkus, nagu oleks erootikafilmi sattunud.

Minu sünnipäevaks liisis ta mulle auto, sest meie suhte ja ühtlasi selle konspiratiivsuse säilitamine oli talle veel tähtsamgi kui mulle.

Vahepeal olen diplomi kätte saanud ja töötan, aga eraelus jätkan ikka samas stiilis. Mul on olnud ja on ka teisi tema eakaaslasi ja tema tuttavaid. Kõik suhted on väga konspiratiivsed. Ma isegi ei tea, kas ta teab nendest või kui palju naised omavahel niisuguseid asju räägivad. Ma pigem arvan, et räägivad, aga et armukadedus ja omanditunne on neile võõrad või alandavad. Intriigid ei ole nedne teema. Pealegi nad ju kõik teavad, et ma ei kao kuhugi, kuni nad kingitusi teevad. Kusjuures neile meeldib kingitusi teha, mitte enam ma luniks.

Mulle meeldib suhelda „vanade tüdrukutega" ja meil on alati koos tore. On lihtsalt meeldiv juhus, et elan tänu neile ka materiaalselt palju paremini kui minu kunagised kaastudengid.

Kui kord kunagi leian naise, kellega abielluda ja lapsi saada, küllap ma siis jätan need eelmised suhted katki. Ja nemad leiavad kellegi uue.