Ema lihtsalt ei armastanud teda ja jättis meid maha, kui olin kolme ja poole aastane. Ema läks peagi oma itaallasest väljavalituga tolle kodumaale ja sealt Ameerikasse.
Isaga ei söandanud ma neist vanadest lugudest kunagi rääkida. Kui juba suurem olin, mõistsin, et ilus ja efektne ema oli temale tõesti see tõeline armastus, sest miks ta muidu uuesti ei abiellunud. Ka ei mäleta ma, et isal oleks kunagi mõne naisega midagi püsisuhte sarnast olnud. Nõnda siis olid minu perekonnaks isa ja vanaema, isa ema.

Ma arvan küll, et isegi paljudes ema ja isaga peredes pole nii palju lastest hoolitud kui minust. Kuna isa oli elult sellise haava saanud, siis arvatavasti sellepärast kasvatas ta mind sisuliselt üsna rangelt. Karmide käskude ja keeldudeta, õpetuste ja moraali lugemiseta, aga kindlates raamides, millest ma ei tohtinud ja millest mul ka ei tulnud mul pähegi üle astuda.

Teismelisena lugesin armastusromaane ja valasin pisaraid melodraamasid vaadates, aga see kõik oli abstraktsioon. Poisssõpra mul ei olnud ja armunud polnud ma ka kuulsustesse.
Isa juurde kliinikusse tuli tööle noor arst, kes hakkas vahel meie kodus käima. Nemad rääkisid isaga oma tööasju, aga mina tean täpselt, et armusin temasse sest hetkest, kui neile esmakordselt teed ja suupisteid serveerisin ja äärepealt oleksin kandiku maha pillanud.

See tunne langes mu peale nagu müristamine ja äikesehoog. Tema soe pilk ei kadunud mu kujutlusest enam päeval ega ööl. Kaotasin söögiisu ja une, õppimine läks allamäge, sest mõtlesin ainult temast ja maalisin kujutluses hullumeelseid fantaasiad. Ja loomulikult püüdsin eneses toimuvat kõigest väest varjata. Aga ilmselt tabasid isa ja vanaema hästi, mis toimub. Minu unistuste prints hakkas meie koju ilmuma ühe harvemini. Mu piinad kahekordistusid, kuna isalt ei julgenud ma ju pärida, miks ta enam ei käi nagu enne.
Ilma küsimatagi oletasin, et mees ilmselt ei ole vaba ning ma olin lihtsalt liiga palju lootnud ja reaalsuse unustanud.

Suvel saatis isa mind Rootsi oma sugulaste juurde. Kenad inimesed ja ilus maa, aga minu hing valutas ja ma pidasin hoopis plaani, kuidas oma armastatuga salaja kokku saada ja oma armastus talle üles tunnistada. Omast arust olin ma tema pilgust lugenud, et tema mind ka armastab.
Kui koju tagasi jõudsin, kirjutasin talle oma meelest nii romantilise kirja kui iganes oskasin. Olin seitsmeteistkümnene ja tema minust üksteist aastat vanem.

Ta vastas mulle lühidalt, et võiksime kohtuda pargis. Jalad kandsid mind vaevu, kui kohtuma läksin. Olin kohtumisest mõttes joonistanud kümneid variante, aga paraku ei läinud täppi mitte ükski. Rohketelt komplimentidelt läks ta üle tänule, et on oma tagasihoidliku isikuga minus selliseid tundeid äratanud. Ja edasi selgitused, et peame seda siis mõlemad ilusaks mälestuseks, aga tema on paraku juba vanem mees ja tunneks end alatuna, kui tütarlapse-fantaasiaid ära kasutaks. Et küllap saan õige varsti isegi aru, et eksisin, ja leian kellegi endavanuse.

Mu pea kumises nii, et kartsin ümber kukkuda. Ime, et ei kukkunud, sest ta ütles, et peale kõige muu saab temast paari kuu pärast abielumees. Mõni aeg hiljem leidsin end oma koduaias. Siiamaani ei mäleta, kuis ma sinna jõudsin.

Kuu aega hiljem kuulsin isalt, et tema noor kolleeg abiellub ja siirdub Soome. Pärast seda meie kohtumist mina teda enam ei näinudki. Lõpetasin kooli ja läksin õppima meditsiini.
Minu suurest armastusest ei rääkinud me kordagi. Olime nagu erinevate riikide spioonid - mõlemad teavad ja mõlemad teavad ka seda, et pole mõtet rääkida. Aga see mees ei läinud mul meelest. Neisse, kes minusse armusid, suhtusin väga sõbralikult, sisuliselt nagu paratamatusse, mis elus esineb. Kahekümne kolmeselt läksin mehele väga heale inimesele, sest kõik ju tahavd peret luua. Ka isa meelest oli kõik korras.

Aga abielu pidas vastu natuke rohkem kui aasta. Kui mu mees ükskord vihahoos nõudis, kas ma armastan teda või mitte, siis ma ei suutnud seda igati toredat inimest petta. Pool aastat ootasime veel justkui imet, aga siis jätsime hüvasti. Mõne aja pärast leidis tema uue naise.
Mu kahekümne viienda sünnipäeva ööl ajasime isaga pikalt juttu. Isa lootis, et ma leian mehe, kes mu õnnelikus teeb ja et tema saab mitu lapselast. Mina vastasin umbes nii, et kunagi tea, mida saatus toob.

Kuna mina tõesti oma vaba aja peamiselt nelja seina vahel veetsin, oli isa see, kes mind vahel rahva sekka viis. Ma ise küll oma elu üle ei kurtnud, kuigi omamoodi oli ju nukker, et armastust ikka pole.

Kui selgus et isa ei saa tulla puhkama Hispaaniasse kunagise kolleegi ja meie peretuttava juurde, olin kohe nõus üksi minema ja pigem rõõmustasin.

Olin selleks ajaks üsna palju reisinud, aga kuurordiromaanid ja muu seesugune oli minu jaoks võõras teema. Oli olnud igasugu tutvusi, sest pean end vägagi kommunikatiivseks ja inimesed on mind alati huvitanud. Aga kui mõni sellistest meestuttavatest asju teistmoodi nägi, pani see vaid muigama.

Seegi kord tundsin end suurepäraselt. Üle aegade oli meel väga lahe, kui rannamõnusid nautisin või õhtuti mõnes kohvikus inimesi vaatlesin. Ei pannud tähelegi, milline oli mees, kes palus inglise keeles luba vastastoolile istuda. Alles pärast taipasin, miks, sest mu tajud olid kinni jäänud sellesse hääletämbrisse.

Mõne aja vaikides oma kokteilide taga istunud, kohtusid me pilgud. Oh, üldiselt ei oska ma seda olukorda enam täpselt kirjeldada.

Üllataval kombel kogusime end üsna pea. Ja hingepõhjani ei raputanud mind esmalt läbi mingi surematu armastus, vaid kõikemattev rõõm selle üle, et sedaviisi kokku juhtusime.
Ja juttu jätkus õhtust õhtusse. Enam polnud barjääre ega tabusid - olime kaks täiskasvanud inimest. Alles tasapisi söandas mu armastus taas pead tõsta. Sedamööda, mida kõike ta mulle rääkis.

Ta ütles, et ei lahkunud toona kliinikust sugugi naisevõtmise pärast. Nad isaga olid mõlemad aru saanud, mis minuga lahti on. Isa oli talle jutustanud meie perekonna loo, temal tuli kuulda võtta oma südametunnistust ja mind oma isikust vabastada. Alles paar aastat hiljem, tõesti abiellunud ja hiljem lahutanud, jõudis ta tõdemuseni, et ei tahagi mind unustada. Ta rääkis, et elas nagu vallalised mehed ikka, aga meenutas pidevalt seda lugu, kujutledes tihti , milline ja kus mina võiksin nüüd olla ja mis kõik oleks või poleks võinud olla...
Mu isa ütleb nüüd, et üle hulga aja on ta veendunud: tema õige elu on alles ees! Meil meie pooleaastase pisipõnniga on see juba käes ja ilmselt siis ka isal.