Elise lugu: oleksite pidanud nägema meie ühise mehe reaktsiooni, kui kahekesi lävel seisime
Enese meelest polnud mu elul pärast lahkuminemist häda midagi. Napilt neli aastat kestnud abielus me lapsesaamiseni ei jõudnudki, kuigi rääkisime sellest ja lootsime. Vahetult pärast lahutust kahetsesin tegelikult, et lapsesaamine ei õnnestunud. Ajaga hakkasin aga aru saama, et ju saatus teadis, mis meile mõlemale parem on. Sest tagantjärele sai selgemaks, kuivõrd erinevad inimesed olime... Ja kes teab, kui palju tema oleks oma uue perekonna kõrval meie lapsest hoolinud või kuidas oleksin mina üksikvanemana hakkama saanud. Kõnelemata sellest, kuidas oleks lapsele meeldinud olla üksikema kasvatada, või olgu ka võõrasisaga.
Tahtjaid mul ikka leidus ja ega ma suisa nunnakasinuses ka elanud, aga ma ei juhtunud kokku ühegi sellisega, kellega oleksin tahtnud päris ühe katuse alla jääda. Sest siis tahtnuksin ma tingimata ka emaks saada, aga sõbrannade praktika tegi ebakindlaks, sest teise sõbranna teine kooselu oli ka harmooniast kaugel.
Üks sõbranna, see õnnelikum, ei varjanudki, et abiellus materiaalsetel kaalutlustel. See asjaolu ei häirinud teda sugugi, et tema tütrele oli see töökas ja ontlik mees sisuliselt just võõras isa, kuna ei teinud lapsest suuremat välja. Teine sõbranna armastas oma uut meest mis kole, ta poega too aga lausa tõrjus... Ilmaski ei lähe meelest, kuidas 10aastane poiss minu kuuldes palus: emme las onu Jaak läheb ära. Aga ema ütles, et mida sina oma lapsearuga ka taipad. Nii käisid mõlemad sõbrannad mulle vahel lausa närvidele oma jutuga, kui kaua ja mis printsi ma ootan.
Ei oodanudki. Mõtlesin tihti päris asjalikult, et aastad lippavad ja lõpuks peaksin ikkagi mingi konkreetsema otsuseni jõudma. Ka ema õhkas ikka, et ärgu ma üksi jäägu, sest meie esiisade tubli majapidamine vajab peremehekätt jne. Kuni siis tutvusin ühes seltskonnas mehega, kellega suhtlema jäimegi.
Ise ma ei teagi, miks ta mulle nii sügavat muljet avaldas, aga see oli kohe nagu selge mõlemale, et vastastikune tõmme on eriline. Ja erilisemaks läks. Aga kui vastastikku oma kiindumusest rääkisime, tunnistas ta ausalt, et on veel abielus.
Esimese hooga oli minu jaoks asi otsustatud – mitte kordagi elus polnud ma isegi põgusas suhtes olnud ühegi abielumehega. Kui mees selgitas, et tegelikult elavad nad naisega ammu nagu naabrid, nad on lasteta, aga naine ei anna lahutust, kuna käib keeruline varajagamise-sõda. Et naine nagu kiusaks kohe – ise ei taha, aga teistele ka ei anna. Mu sõbrannad olid temast hullus vaimustuses - ära seda võimalust käest lase, jõukas ju, ja saad lõpuks õige isa.
Viimane argument oli muidugi mõjuv, aga mis siin salata – ma olin niigi nagu ära tehtud ega tahtnudki sest võrgust välja murda. Nõnda sai minust tegelikult selle mehe armuke, kuigi põhimõtteliselt olin armukeseks olemise vastu. Aina rohkem armusin ja aina roosamates pilvedes heljusin. Juba ammu polnud mul olnud sellist meest, kelle tulistesse tunnetesse nii väga uskusin.
Üks õnnelik aasta läks lennates. Mis aga ikka edasi lükkus, oli see tema lahutus: kord oli naine haige, kord advokaat haige, siis mees ise oma äriasjadega liiga hõivatud. Päriselt koos me ei ju elanud ja ajuti olime üsna pikalt lahus, kuna tema elas Tallinnas, mina aga maal.
Tuli järgmine suvi ja ta jäi terveks puhkuse ajaks meie maamajja. Ema, kes mehesse algusest peale jahedalt suhtus, säilitas jätkuvalt distantsi, aga leidis vabanduse, et peab Lõuna-Eestisse minema vanemate reisi ajaks oma õetütre lapsi hoidma.
Vahva oli kahekesi nagu talupidajaiks olla. Tõeline mees, kuldsete kätega: muudkui rahmeldas ja tegi plaane – siin muudame seda, siin seda. Ta oli maal kasvanud ja oli ammu tahtnud elu sisse seada ka maal.
Ühel suveõhtul, kui hakkasin pärima lahutuse kohta, tunnistas ta mulle kavala näoga, et tal on plaan, kuidas ta naisele ära tõestab, et naine teda petab.
Kuigi seni polnud ta oma naise juures kunagi mitte midagi kiitnud, siis naise truudusetusest polnud küll juttu olnud. Polnud vajagi teda keelitada, et ta mindki sellesse plaani pühendaks – ta tegi seda vaimustusega, kogu oma olemusega ja ette nautides. Tal on üks poissmehest sõber, kes on ta naisele alati meeldinud, kes temale aga ammustest aegadest teene võlgu. Ja nüüd on aeg võlg tasuda. Mees kutsub tema naise kohtama, et nagu mingil tööteemal rääkida, viib ta kohvikust oma korterisse, kostitab teatud veiniga ja viib ta siis voodisse. Neil sõbraga täpselt kokku lepitud päev ja kellaaeg, mil tema siis neile parajal hetkel peale satub. Leidku siis naine kuskilt veel uskujaid, et tema on truu abikaasa ega soovi lahutust.
Ma justkui ei taibanud, kus olen või mis sünnib. Selle tõttu ei suutnudki muud kui olla vait. „Noh? Kas nüüd usud?” kuulsin siis nagu läbi vati. Ju lihtsalt alateadvus hoidis mu püsti ja aitas olukorrast välja minna. Kui ta siis mu juurde tuli, ütlesin vaid midagi sellist, et kui sa nii arvad... Õnneks jäi mulle täpselt mällu see kuupäev, mil etendus pidi toimuma – aega oli veel kuus päeva.
Mina polnud ta naist iialgi näinud, aga ühe mu sõbranna tuttav töötas nende firmas ja teadis teda – enamat polnud meil sellest kunagi juttu olnud. Järgmisel päeval helistasin sõbrannale, et kutsugu mind linna, mõelgu välja mingi häda, milleks ta kohe mind vajab – küll pärast seletan. Kaks päeva hiljem tuli sõbrannalt kõne just mu kallima juuresolekul. Mängisin ehmatust ja ähmi, et pean kohe paariks päevaks pealinna sõitma – sõbranna murdis jalaluu ja ta mees on välismaal ametisõidus, pean ta lapsega tegelema. Jumal tänatud, et mees kaasa ei kippunudki, vaid rahustas, et ärgu ma muretsegu, ta on hea majapidaja, ainult helistagu ma, kuidas läheb.
Sõbranna viis mu kokku selle tuttavaga, kellelt sain tulevase n-ö truudusemurdja telefoninumbri. Kui alustasin oma vabandusi, et ta mind ei tunne, aga pean talle rääkima midagi eriti olulist, lausus meeldiv hääl väga rahulikult, et teab küll, kes mina olen. Kohvikus ootas mind väga otsekohese pilguga väärikas daam. Minu määrangu põhjal inimene, kes pelgalt oma olekuga sisendab rahu.
Jutustasin talle kõik ära ja kuulsin veel palju üllatavamaid asju. Ta mees oli alati käinud ühe naise juurest teise juurde, temast lahutamast aga keeldub, kuna nende äri kuulus naisele juba enne nende abiellumist ja kuulub nüüdki.
Lõpuks mainis ta justkui vabandust paludes, et olevat mõelnud ise mind hoiatada, kellega mul tegemist on, aga ikka seda kõnet edasi lükanud.
Maale tagasi sõitsime selle naisega koos. Oleksite pidanud nägema meie ühise mehe reaktsiooni, kui kahekesi lävel seisime: midagi nii hädist ja vastikut tuleb harva ette!
Lahutusega oli mees nüüd nõus. Au naisele, kes püüdis temast seitsme abieluaasta kestel inimest teha, aga ei suutnud.
Naisega suhtleme me siiamaani, aga meest ei olegi enam meenutanud. Tema sõitis Eestist minema. Iseenda naiivsuse pärast on natuke piinlik.
