Lauljanna tunnistab, et tema ei ole tahtnud kuulus olla. Isegi omal ajal, mil tuntust rohkem, ei tulnud mõttessegi, et keegi võiks teda tänaval ära tunda. „Mulle meeldis laval olla ja endast viimast anda,“ meenutab ta. „Ja kui ma lavalt ära tulin, tahtsin olla väike ja hall. Kuidagi nii häbi või piinlik hakkas, kui keegi rääkima tuli. Tänagi hommikul astus poes üks proua ligi: „Oi, kui hea meel, et ma teid näen, andku jumal teile palju tervist!“ No mis sa oskad selle peale öelda! Naeratad ja tänad, hea meel on küll, aga kohmetuks võtab...“

„Kui hakkaksin oma elulugu kirjutama, saaks 12 Balzaci köidet!“ naerab Anne. „Ma ei ela üksi, mu ümber on teised inimesed – mis õigusega ma soppa kokku kirjutan?“

Pingeteta tänulikkus
Sõbrannatanud ei ole Anne kunagi. „Olen meestega koos kasvanud ning muusiku ja pillimehena eluaeg nende hulgas olnud,“ põhjendab ta. „Paraku on lähedasemad sõbrad, nagu Vello Orumets, Ada Lundver ja Toomas Jõesaar juba läinud, lauatelefon ei helise enam üldse. Viimasel sünnipäeval, kui endised kolleegid helistasid, hakkas lihtsalt kurb: kes on 77, kes 82, kellel juba insult olnud... Viimasel ajal on üksjagu Pärnamäe krematooriumi vahet käidud. Elu on uskumatu: 17aastane sõidab end vastu posti surnuks, kolmekümnene saab insuldi, kolmekümne viiene infarkti… Iga päev üles ärgates panen kaks kätt kokku ja tänan jumalat, et veel päikesevalgust näen.“

Samas leiab Anne, et elul ei ole midagi häda. Stressist pole tal aimugi. „Mul on kõik olemas,“ tunneb ta tänulikkust. „Võlga ei ole mitte üks sent. Mul on soe tuba, laud, kus süüa, ja voodi, kus magada. Tänu taevaisale jagub tervist. Lapsed on tublid ja korralikud inimesed, kes ise end üles töötanud. Raha võiks muidugi rohkem olla, aga ju ma olen siis ise niisugune tolgus, kes ei ole osanud seda teha.“

Anne meelest ei saa tööga kunagi rikkaks, esimene miljon tuleb alati varastada. „Kui sa oled puupaljas ja tuled teisest ühiskonnast, kuidas on võimalik tööga rikkaks saada?“ naerab naine. „Ma olen 50 aastat tööd teinud, ja mitte vähe – no kus on mu rikkus? Saan vaevu kõhu täis ja ots otsaga kokku. Ma ei käi sageli kontsertidel, teatris ega kinos, poes vaatan sooduspakkumisi. Peamine, et maksud oleks makstud ja kõht täis. Mul ei ole raha sinna-tänna investeerida. Aga ega ma sellepärast õnnetu ega kade ole.“

Talved Tenerifel
Kasvõi kaks kuud aastas tahab Anne oma sõnul olla „valge inimene“. Selle nimel, et meie pimedaima aja eest ära Tenerifele minna, pingutab pere juba aastaid. Lõunamaalase verega Annele – tema isa oli ukrainlane – lumi ja talv ei sobi, talverõõme ta ei hinda. „Talvel ma tardun ja meeleolu läheb alla,“ lausub naine. Tema jaoks on talv surma sünonüüm: vaikne, valge ja liikumatu.

„Paljud küsivad: miks sa kogu aeg ühes kohas käid, aga ma olen silmaringi laiendamiseks nii palju reisinud, et ei viitsi neid kirikuid, katedraale ja kivihunnikuid enam vaadata,“ räägib Anne. „Nüüd tahan niisama puhata ja tervist luua. Muidu lihtsalt ei jaksaks, sest töö, mida ma teen, on minu vanuses ikka väga raske.“

Tenerifel on Annel ja ta abikaasal palju tuttavaid ja sõpru, kes paari nähes juba eemalt hõikavad: hellõu, te olete sel aastal jälle siin! Viimasel ajal üüritakse sõprade abiga soodne elamine ühes ja samas kandis ning apartement peab olema võimalikult mugav ka asukohalt, et ei oleks pidevat mäest üles-alla tormamist. „Meie oleme seal kõige nooremad,“ muigab Anne. „Heaoluühiskonna puhkajad ei ole mutid ja vanamehed, vaid härrad ja prouad. 90aastane vanahärra näeb kaks aastakümmet noorem välja. Ja kõik vanapaarid käivad hoolivalt ja armastavalt käest kinni!“

Anne ei mõista tuttavate hämmingut, et mida on puhkusesaarel nii kaua teha. „Ma elan seal!“ elavneb naine. „Mida tavaline inimene ikka teeb? Tõuseb üles, keedab kohvi, sööb, koristab. Tenerifel oleme iga päev neli tundi rannas. Käime mägedes matkamas. Ookean ja mägede õhk – see on puhas tervis! Käime poes, teeme lõunat, õhtuti vaatame Itaalia ja Hispaania telekanaleid. Mina harjutan flööti. Kui kella kaheksa-üheksa paiku juba pimedaks läheb, on väsimus kallal ja lähedki magama.“