Adele lugu: mees arvas, et tema karjääri nimel võiksin tema ülemusega magada
Mina ei teinud mehele kunagi etteheiteid. Meile mõlemale oli see teine abielu, mis sõlmitud küllalt pika tutvuse järel ja seega mitte uisapäisa tehtud samm. Olime mõlemad 35aastased ja lasteta ja meil oli plaan see viimane lünk täita kohe lähitulevikus. Olime mõlemad ametnikud, küll mitte rikkad, aga täiesti piisavalt kindlustatud küll. Elama hakkasime mehe majas, kus tundsin end väga turvaliselt. Ma ei ole loomult laristaja ega välise hiilguse tagaajaja. Mu peamine mõte oli lapsesaamine, et selle asjaga mitte liiga hiljaks jääda.
Kuna mees lapse saamise suhtes vähe entusiasmi ilmutas, tegi see mu üsna nõutuks. Kui sellest teise pulma-aastapäeva järel juttu tegin, leidis tema, et enne vaja ikka selgust saada, millised on tema konkreetsed karjäärilootused. Et laps peaks sündima tõeliselt edukasse perre.
Alguses olin niisuguse suhtumise üle isegi uhke, sest see ju näitas, kui tõsiselt ta meie tulevikku suhtub. Ise ma küll ei arvanud, et lapsuke meile majanduslikus mõttes erilisi probleeme tekitaks, aga ei hakanud talle seda ütlema. Rõõmustasime koos, kui ta aasta pärast tuli teatega, et läheb töööle ühe oma tuttava tuttava firmasse. Esialgu senisest natuke suurema palgaga, aga perspektiiviga saada lähiajal osakonna juhiks hoopis kopsakamate plussidega igas mõttes.
Nõnda kõik ka sündis. Mees oli üliväga rahul, kiitis kolleege ja uut bossi ning saavutas kollektiiviga hea klapi. Salamisi tegi mulle natuke naljagi, kuivõrd käitumismaneer ja hoolitsus oma esindusliku väljanägemise eest talle aina enam tähtsaks said. Kui ükskord naljatasin, kas see boss pole ehk sümpaatne noor daam, lubas mulle teda peagi näidata.
Varsti käis mehe jutt juba sellest, kuivõrd ülemus mu mehega rahul on ja et neil on juba sõbrasuhted.
Ühel õhtul tuli mees koju uudisega, et ülemus võttis vastu tema palve tulla meile külla koos oma kaaslannaga. Olin veidi nördinud, et mees polnud selleks minu arvamust küsinud. Aga jätsin oma mõtted enesele seegi kord, sest mehel oli ju nii siiras soov bossile ennast igast küljest näidata. Vahetult enne seda õhtut katsus mees mullegi häbelikult soovitusi anda, kuidas peaksin käituma, et vastavat muljet avaldada. Ise ma sellele küll ei mõelnud – ei usu, et oleksin oma suhtlemiskultuuriga kunagi kedagi riivanud.
Jah... Ei saa ühegi inimese üle otsustada, enne kui pole temaga kokku puutunud. Need kauaoodatud kõrged külalised ajasid mu esmalt üsna segadusse. Boss oli nii pikk ja kogukas, et teda sai justkui terve ukseava täis. Omajagu suurendas seda efekti seegi, et rääkis ta kole palju ja valjusti. Lauas istudes puistas ta vahetpidamata kilde, mis minu jaoks banaalsed olid, aga mille üle ta ise kõige rohkem naeris. Tema väike naine, ilmselt temast veidi vanem, tundus armsa halli hiirekesena, justkui harjunud sellega, et mees teda nagu seltskonnas ei märka.
Loomulikult jõime veini, mille suhtes oleme mehega tegelikult üsna ükskõiksed. Küll pruukis seda rohkelt boss, ja ilmselgelt katsus mu kaasa temaga sammu pidada. Küllap ikka selleks, et ülemusele meele järele olla. Üksjagu kindlasti oma normi ületanud, mu mees justkui ei märganudki, et tema boss oma tähelepanuga minu vastu liiale läks. Viimase naine vaid naeratas häbelikult, justkui julgemata minuga suhelda, kui tegin katset mehed rohkem omavahel vestlema panna. Erilist meelehärmi tegi see, et mu mees askeldas bossi ümber nagu papa Kiir köstri ümber...
Mõttes vangutasin pead, oskamata õiget hoiakut võtta, sest pidin ju mitte ainult enda, vaid ka mehe mainet bossi silmis turvama...
Aga kui ülemus asus mind kiitma nagu asja, kusjuures selliste detailidega, et mul oli häbi, siis mu mees vaid naeris totra vaimustusega.
Siis sai minu mõõt täis ja ma hkkasin laualt nõusid ära koristama... Kui boss siis kööki tulles korraga mulle käed ümber pani, tõukasin ta eemale ja teatasin elutoa lävelt, et aeg oleks pidutsemine sedapuhku lõpetada.
Siiani on meeles mu mehe ehmunud pilk, bossi sõrmevibutus, tema naise ja minu vastastikused vabandused...
Mees vajus kohe magama. Hommikul läks enne mind tööle nagu alati. Olin natruke ärevil küll, aga mõtlesin, et kui nad bossiga õiged mehed on, siis vaevalt nad sellest tutvumispeost üldse räägivad. Kas rääkisid või mitte, jääb teadmata, aga õhtul töölt saabudes tahtis mees minuga rääkida. Jäin huviga ootama, mis tuleb.
Tuli mitte just vihane, aga selline koolipapalik jutlus, et täiskasvanud naine ei tohi nii kasvatamatult käituda. Lõpuks ütles, tema karjääri asjus pole kõik kadunud veel, kui niisugused asjad ei kordu.
Taevas ja maa – ma ei osanud ei naerda ega nutta. Üldiselt rahuliku realistina otsustasin kõik mured peast visata ja olla selline, nagu ikka olen. Siis oli varakevad ja suure suveni kulges elu üsna tavaliselt. Kuni enne jaanipäeva teatas mees, et lõkkepeo peame seekord bossi suvilas koos lähemate kolleegidega. Kohe ei ütelnud ma midagi, aga teadsin, et mina sinna kindlasti ei lähe. Kui aeg hakkas kätte jõudma ja seda ka mehele ütlesin, leidis ta, et järelikult ma ei armasta teda, sest teen kõik selleks, et tema tööl edenemist toetamise asemel vaid takistada. Pärast murdsin tükk aega pead, et kas see mitte vastupidist ei tähenda, aga jaanipeole läks ta mõistagi ilma minuta.
Hommikupohmeluses kuulutas mees, et olgu ma nüüd õnnelik – tema karjäärilootused olen ma hävitanud. Boss oli temast nagu peo narri teinud ja vihjanud, et tema ilusal naisel on ju mujal paremaid seltskondi, mida ka tema ise on juba hakanud arvama.
Kuni kaotasin enesevalitsuse, siis karjusin, kas ta sellesama karjääri huvides tahab mind lausa ülemuse voodisse saata või... Ja kujutage ette, mis ta vastas: „Ja siis? Tänapäeval nõustub sellega iga armastav naine, kui mängus on perekonna edasine käekäik! Ega sa tema armukeseks pea hakkama või temaga lapsi saama!"
Isegi pärast seda sõnavahetust jätkus mul lihtsameelsust mõelda, et ta ei mõtle midagi sellist ju tõsiselt. Mõned kuud saime veel normaalselt läbi, kuna seda teemat ega üldse tema tööprobleeme me enam ei puudutanud. Aga kuna ta tasapisi aina süngemaks muutus, siis oletasin häireseisus, et küllap välk ükskord taas sisse lööb.
See juhtus siis, kui mees nõudis, et ma temaga firma aastapäevapeole läheksin. Mina palusin, et ärme parem hakka selliste plaanidega teineteise tuju rikkuma. Sedapuhku kaotas tema kohe kontrolli enda üle, sisistades, kuidas ta küll aru ei saanud, milline alatu naine ma olen. Teinud temast tuhvlialuse ja irvitamisobjekti ja ise tunnen sadistlikku rõõmu, et mul on õnnestunud ta maadligi vajutada!
Nüüd jäin täiesti rahulikuks, tundes omamoodi kergendust, et see kooselu on nüüd lõpule jõunud. Mida talle ka ütlesin.
Järgneva nädala jooksul korjasin oma kodinad tasapisi kokku, üürisin enesele korteri ja esitasin lahutusavalduse. Õnneks polnud tal vastuväiteid, nii et jätsime külmviisakalt hüvasti ja ma arvasin, et rahu on majas.
Tõesti, edaspidi ta mind ei tülitanud, aga umbes paari kuu möödudes märkasin, et meie vähesed ühised tuttavad hoiavad minust eemale. Esialgu pidasin seda taktitundeks – lasevad mul üksinduses haavu lakkuda, et juhtunust rääkima ei peaks. Siis hakkasid levima jutud, et olen oma eksi jultunult petnud. Too olla sõpradele ja vanematele kurtnud, et magasin algusest peale tema ülemusega ja rääkisin teda taga ülemusega, kui vilets mees ta on. Mille peale mees loomulikult mu lõpuks välja olevat visanud...
Veider küll, aga leidus ja leidub vist tänini selle jutu uskujaid. Aga mul polegi niisuguseid sõpru vaja. Kes on huvi tundnud selle vastu, mis tegelikult juhtus, sellele olen rääkinud. Muide, üks sõbranna, kellega praegugi suhtlen, arvas, et ehk võinuksin siiski tolle bossi unelmad korraks täita – elaksin praeguseni häärberis. Samas ma ei usu, et kui tema niisuguse valiku ees oleks seisnud, oleks tema ilma kõhklemata mehe ülemuse voodisse läinud.
