Aga algab kõik imeliselt. Mina ja mu rännu-kriips-elukaaslane Kristo seikleme Sienas. Leiame linna peakatedraali, sefiiritorti meenutava pitsilise pühamu, ja kraamime palverändurite passid välja.

“Oo, primo!” hüüatab kassiir ja lööb passidesse templi. Primo ehk esimene – käes! Tajume hetke pidulikkust.

Õige teeotsa leiame keskväljakult, mida maetakse parajasti liiva alla. Selgub, et siin kablutavad varsti hobused. Internet teab, et menukaid võiduajamisi peetakse Sienas
6. sajandist saati. Ootusärevaid turiste on vanalinnas parvede kaupa.

Must palveränduri ikoon majaseinal juhatab meid Sienast välja. Tulevad esimesed oliivisalud, viljapõllud Toscana kuplitel, lubjatud majaseintel ronivad viinapuuväädid… Rind paisub rõõmust! Kuniks…

“Vaata selja taha,” ärgitab Kristo. Vaatan: jeerum-jeerum, sealt tuleb äikesepilv. Ja tulebki! Kõmisedes, mürisedes ja vett pritsides. Istume suure puu all ja sööme küpsiseid, kuni suur sadu lõpeb.

Kuid tee on nüüd märg ja asfalt saab otsa. Jalgealune läheb saviseks. Ukerdame edasi, endal jalad nagu sangpommid. Hirmsasti ajab naerma.

Rada muudkui läheb ja läheb. Küngastest üles ja alla, üles ja alla, üles ja… Umbes 20 kilomeetri peal tunnen, et tallad lausa hõõguvad. Viimased paar kilomeetrit öömajani ei lõpe iial. Kui palverändurite magalasse tuigume, surun hambaid kokku ja olen väga napisõnaline. Õnneks saan duši all käia ja ühistoa naril siruli visata.

Siit ma enam ei tõuse! Tallad tuikavad nii, et süda läigib. Laman nagu laip ja lohutan end, et hommikuks klaarib ära. Esimesed 27 kilomeetrit tehtud!