Milline teie tööjaotus abikaasa ja toimetaja Helgiga saate tegemisel oli?
Eks see oli põhiliselt nagu tänapäevalgi, toimetaja töö ja saatejuhi töö, kuigi mitte päris samamoodi. Mina kirjutasin tekstid ja valisin muusika. Toimetaja jooksis tihti ülemuste vahet, korjas Glavliti kooskõlastusallkirju, sai sõimata ja muud sarnast. See oligi meie tööjaotus, kui nii võib öelda.

Kirjakorv Vikerraadios detsembris 2016. Foto Tiit Blaat

Kas saate ülesehitus, et mängitakse soovilugusid ning loetakse ette kirju ja tervitusi, võeti Radio Luxembourgist, mida meie popmuusikahuvilised noored agaralt kuulasid?
Ei. Keegi meist ei mäleta enam, kuidas see saade sündis. Mulle öeldi, et tuleb saade ja sa hakkad seda tegema. Ei mäleta ka toimetaja Helgi, kellel selline mõte tuli. See jääbki sügava saladuse alla. Võib eeldada, et pinnase lõi suhteliselt liberaalne poliitiline õhustik 1970ndate algul. Küllap mõeldi, et noored kuulavad välismaa raadiojaamu, aga me ise võiks teha saate, kus oleks natuke moodsat lääne muusikat. Seda võin küll öelda, et lugude algustele ja lõppudele pealerääkimise idee pärines tõesti Radio Luxembourgist, aga mitte formaat ise.

Saade oli eetris 1973–1993, kuhu mahub lausa mitu erinevat ajastut. Ka 1970ndad ja 1980ndad olid ju väga erinevad.
Jaa, ja samas ei saa ka 80ndatest rääkida kui tervikust. 1980ndate algus oli ühiskonnas kõige sügavam stagnaaeg ja seda oli selgelt ka meie saates tunda. Eriti pärast kurikuulsaks saanud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimängu 22. septembril 1980 ja selle järel ära keelatud Propelleri esinemist, mis põhjustas noorterahutused. Sellest peale muutus õhkkond raadios lausa paranoiliseks. Ma ei tohtinud soovikirjadest enam isegi katkendeid ette lugeda, sest partei keskkomitees kardeti, et noored vahetavad nende lausete ja tervitustega nagu „Jüri tervitab Marit“ nõukogudevastaseid kodeeritud sõnumeid. Pidin hakkama kirju lühidalt ümber jutustama.

Kes ja kuidas sellest teada andis, et ei tohi enam kirju ette lugeda?
See tuli äkki ja pauguga. Mul oli ikka komme lindistatud saade pühapäeval üle kuulata, et teaks, mismoodi see eetris kõlab. Ühel pühapäeval siis kestis saade poolteise tunni asemel tund ja viis minutit. Järgmisel päeval kuulsin, kuidas noortesaadete peatoimetaja Peeter Sookruus oli oma isikliku käega sealt laulusoovid ja tervitused välja lõiganud. No mis tal üle jäi, kui käsk tuli. Telefone ka tollal polnud, et ta oleks saanud käskida toimetajat seda teha.

Siinkohal sobiks küsida, mida ühist on saatel „Soovid, soovid, soovid“ ja maailmarevolutsioonil?
Ha-ha-ha. Nii ta oli, et meie peatoimetaja üks lemmiklause oli, et maailmarevolutsiooniga võrreldes on see kõik köki-möki.

Veel üks vale ettekujutus saate kohta oli see, et „Soovid, soovid, soovid“ oli otsesaade.
Ei olnud otsesaade. Esiteks, seal oli alati ka intervjuu mõne Eesti bändi või lauljaga ja see vajas ikka lõikamist. Teiseks, makkide arv oli ka piiratud. Ja pealegi nõukogude ajal kontolliti kõik saated enne eetrisse minekut üle. Olen kuulnud, et terve komisjon kuulas laulud üle ja Glavlit lõi oma templi peale, et eetrisse lubatud. Ka sellepärast poleks otsesaade kõne alla tulnud. Aga ka kvaliteedi pärast ja kuulaja huvides oli targem kogu saade valmis lõigata. Nii imelik kui see ka ei ole, aga kui saates tekib sekundiline paus, siis kuulajale tundub paus vähemalt kaheksa minuti pikkune. Tõsi, oli küll osalt otsesaade, kui olud juba lahedamaks läksid 1980ndate lõpus. Aga väga osalt, sest kvaliteedi huvides oli ikka kasulikum ette teha.

Mis päeval saadet siis tehti?
Neljapäeviti. Kolmas foonika, kindel koht, kindlad tüdrukud. Nemad andsid alati oma parima.

Veel üks legend „Soovid, soovid, soovid“ kohta oli, et lugude algustele ja lõppudele pealerääkimine tulenes sellest, et kui tervet lugu ei mängi, siis ei pea autoritasu maksma, sest siis on see nagu näide loost, aga mitte lugu ise.
Ha-ha-ha. Vaevalt tol ajal üldse keegi autoritasu maksmist nõuda oskas. Aga kunagi ma tõesti nalja pärast ütlesin nii. Mitte saates, vaid ühes eravestluses. Miks see jutt nii hirmsasti levima hakkas, jääb mulle saladuseks. Tegelikult on nii, et igas saates on ju ka saatejuhi nägu. Ja pealegi, kui lool on kakskümmend sekundit sissejuhatust, enne kui midagi juhtuma hakkab, siis ma meelsasti räägin ise selle kakskümmend sekundit.

Kujutleme, et kui nüüd teeks niisugust saadet, mis siis oleks teistmoodi?
No tõenäoliselt peaks kõigepelt endalt küsima, mis oleks selle saate eesmärk. Priit Hõbemägi rääkis mulle, et Soomes Yleisradios tehti saadet „Sävellahja“, mis mingil määral meenutas meie soovisaadet. Nüüd nad tegid selle uuesti nime all „Entisten nuorten sävellahja“, kus kunagised kuulajad saavad jagada muljeid oma noorusaja muusikast ja kuulata soovilaule. Pidi väga kihvt olema. Ütleme nii, et kui soovisaate ajal vanem generatsioon kuulas Artur Rinnet, siis tänapäeval nad kuulavad Sweeti ja muud sarnast ja meenutavad, kuidas nad seda muusikat omal ajal kuulasid. Põhimõtteliselt saaks meil teha samalaadi saadet. Ma ei oska öelda, kas selline saade võiks olla, aga kindel on see, et meie teeme ainult ühe korra.

Tol ajal lugude hankimine saatesse põhines ju kõik isiklikel varudel ja tutvustel?
Jaa. Tol ajal oli lääne muusika hankimine tõsiselt raske. Ma ise ostsin ka vahel plaate, aga need olid mustal turul nii üle mõistuse kallid, et kord kvartalis võis seda lõbu endale lubada. Tuttavad aitasid, aga nende arv oli ka piiratud. Sageli ei saanudki lugu kätte ega saates mängida.

Kas te jõudsite omal ajal Helgiga kõik kirjad läbi lugeda?
Kõik. Kinnitan, et seda pattu hinge peal ei ole, et mõni kiri oleks lugemata jäänud.

Algul saite sada kirja päevas, hiljem sama palju nädalas?
Jaa. Eks see läks nii, et mida rohkem lääne muusikat ise kätte saadi, seda enam kaotas meie saade tähtsust selle muusika allikana ja vastavalt vähenes ka kirjade arv. Tulid diskod ja seal sai tundide viisi oma lemmikmuusikat kuulata. Polnud vaja enam poolteist tundi raadio ees paigal istuda ja ühte lugu oodata. Mina ju ei tea ja keegi ei tea, kas saadet ei kuulatud enam ja ei kirjutatud, või kuulati, aga enam ei kirjutatud.

Milline oli tüüpiline kiri?
„Kirjutan teile esimest korda.“ Nii algas tüüpiline kiri. Ja edasi: „Sooviksin seda laulu ja tervitada seda inimest.“ Valdavalt olid lühikesed kirjad ja paljud neist postkaartide peal. Saate eesmärk oli lugeda ette kirju, mis kirjeldaksid mingeid emotsioone seoses soovilooga. Niisuguseid oli vähe, aga piisavalt palju, et sai saate ilusasti kokku. Kirjade mass oli suur, aga etteloetavate kirjade valikut väga raske teha ei olnud.

Kas te füüsiliselt ka kuulajatega kohtusite? Kirjanikud ja näitlejad ju käisid oma publikuga kohtumas.
Ma küll ei mäleta, et midagi niisugust oleks olnud. Tõenäoliselt poleks ka aega olnud. See raadiotöö oli ikkagi mu kõrvaltöö, sest töötasin ka tollal põhikohaga Õhtulehes. Juba sellega oli tegemist, et neljapäeval kolmeks tunniks raadiosse liduda ja saade linti teha.

See on jälle üks saatega seotud müüt, et „Soovid, soovid, soovid“ tegemine oli su ainus töö.
Ma pole raadios kunagi töötanud. 1971 läksin Õhtulehte tööle ja olen seal kogu aeg töötanud. Lehetöö kõrvalt olen paarkümmend aastat teinud saateid Kuku raadios. Kõikvõimalikke - öiseid, kui Kuku veel linnahallis oli, õhtuseid, päevaseid, hommikusi ja praegu ajaloorubriiki.

Ja soovisaade on kogu aeg lisatöö olnud?
Jaa. Enne seda tegime raadios vaheldumisi Olavi Pihlamägiga „Keskööprogrammi“, üks nädal mina ja teine nädal tema. Siis võeti Pihlamägi sõjaväkke, ma tegin mingi aja üksinda kesköösaadet ja siis tuli „Soovid, soovid soovid“.

1970.–80ndad olid ABBA hiilgeajad. Kas nende lugusid sooviti palju?
ABBA fenomen on teada, aga tunnistan, et ABBAt kuigi palju ei soovitud. Ju ei olnud see muusika meeldejäävalt teistest erinev.

Kes Eesti muusikutest olid kõige soovitumad 1970.–80ndatel?
Tegelikult ikkagi Joala, Linna ja Mägi, suur kolmainsus. Ja Tarmo Pihlapit ei saa unustada, ta oli suur tegija ja läks rahvale peale.

Kiri soovisaatele detsembris 2016. Foto Tiit Blaat

Kuulajad meenutavad

Tõnise kunagine kolleeg Olavi Pihlamägi: „Tollane peatoimetajas Olaf Gehrke tõi Tõnise keskööprogrammi juurde Valter Ojakääru soovitusel. Mina tegin laupäevaöiseid muusikasaateid 1969. aasta kevadest. Tõnis tuli mõnevõrra hiljem ja alguses oli tal mingi osa Helgi Põldroosi, hilisema Erilaiu programmis, kuid peatselt sai ta sisustada juba terve saate ehk 1, 5 tundi. Hiljem muutusid öökavad suviti juba kahetunnisteks.
Olin Tõnist kohanud telemajas, kus ta tegutses „Aktuaalse kaamera“ juures ja tegi lühiuudiste tekste. Kui Tõnis raadiosse tuli ja ma tema esimest saadet kuulsin, olin kadedalt üllatunud, et tal nii hea hääl on – selline sügav ja äratas usaldust.
Me teadsime üksteise eetrinippe ja kuidagi iseenesest läks nii, et mina olin oma saadetes selline edetabelite ja uue muusika keskne, Tõnisele meeldis country ja teda paelus ka vanem muusika. Tõsi oli see, et plaate liikus vähe ja iga plaat oli pea kulla hinnas. Kuna heliplaat sai saate jaoks lindile ümber võetud, siis polnud mul kade meel neid Tõnisega jagada. Me olime ka selle poolest erinevad, et mina lugude alguseid ja lõppe täis ei rääkinud ja seepärast olid paljud kuulajad mulle tänulikud, kuna said lugusid puhtalt lindistada. Tõnis aga rääkis laulude algused ja lõpud täis, mis lindistamise pea võimatuks tegi.
Olin „Keskööprogrammi“ algusaegadel veel tudeng ning pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist pidin aastaks minema sõjaväkke kodumaad teenima. Tõnis jäi siis laupäevaste ööprogrammide peale peaaegu üksi. Aga juba oli praktikale tulnud Tartu Ülikoolist Olav Osolin ning sporditoimetuses leidis tööd Tiit Karuks, kes mõlemad öiseid muusikasaateid tegema asusid.
Kuna oli 1972-73 Ukrainas sõjaväes, siis soovisaate tekkimisest ma suurt ei tea, kuid sain sõjaväkke kirju, et selline uus saade on eetrisse tulnud.
Tõnise koormus soovisaate tegemisel oli tohutu ja au talle – ta ei murdunud ei füüsiliselt ega vaimselt, sest me kõik olime oma liigse lääne muusika lembuse tõttu kõrgendatud tähelepanu all. Vist üks kord selle 20 aasta jooksul jäi saade ära, kuna ta oli kirvega endale kätte löönud.
Ma hindan väga kõrgelt seda tohutut tööd, mida Tõnis ja Helgi Erilaid saatega tegid, sest sealt hakkasid tulema aasta parimate mees-ja naislauljate ning ansamblite auhinnaplaadid. See oli tänuväärne aeg, mis tegi Tõnisest elava legendi.“

Tallinna Lauluväljaku juhataja Riho Rõõmus: „„Soovid, soovid, soovid“ oli midagi täiesti uut. Teistest eristuv täiesti uus ja kaasaegne formaat. Saade oli Helgi Erilaiu poolt hästi toimetatud ja Tõnis Erilaiu hääl mõjus magneetiliselt. Kuulamise tegi põnevaks ka teave, mida laulude vahele anti, sest seda infot ei olnud ju reeglina kusagilt saada. Eredalt mäletan EÜE-aastaid 1980ndate alguses. Kuna pühapäeviti tööd ei pidanud tegema, siis soovisaate kuulamine oli pärast hommikusööki päeva lahutamatu osa. Sõltus juba rühmast, kellel kui hea raadioaparaat ja võimendus oli. Mõnes rühmas, kus mina olin, kujunes soovisaatest ka omamoodi hommikune tantsuõhtu. Igal rühmal oli majutuskohas ka baar. Küünlad pandi põlema, joodi õunaveini ja tantsiti nende lugude saatel, mida Erilaid raadiost laskis.“

Ajaloolane Lauri Vahtre: „Ühel suveõhtul 1980. aastal kuulsin saatest UDA esituses Andres Valkoneni lugu torupillist, mis algab nii: „Kuskil õige kaugel ookeani peal keset laineharju rohetab üks saar.“ See meeldis mulle pööraselt ja jättis hinge mingisuguse magusvalusa igatsuse. Olin siis 20-aastane. Lootsin uuesti kuulda ja kuulasin mõnda aega truult soovisaadet, aga just see üks kord, kui seda korrati, jäi mul mingil põhjusel vahele. Meenub just see suveõhtu, noorus, väljakaevamised, heinalõhn ja Valkose laul. Ahjaa, üks episood veel: nimelt minu kunagised õpilased Tallinna 2. keskkoolist saatsid mulle soovisaate kaudu tervisi. Ma ise ei kuulnud, kuid mulle öeldi edasi. Olin väga liigutatud.“

Tartu õpetaja Lembi Riistan: „Olin paras teismeline ja andunud soovisaate fänn, kui tahtsin kuulata tollast Smokie hitti „Living Next Door to Alice“. Kirjutasingi siis saatesse. Loo autorit ma muidugi ei teadnud, aga millegipärast tahtsin olla kole tark ja mõtlesin autori ise välja. Ja ennäe – lugu lastigi järgmises saates ja minu väljamõeldud autori nimega! Alles tükk aega hiljem sain teada, et „Alice'i“ autorid on Chinn ja Chapman, kes tegid lugusid ka Sweedile, Gary Glitterile, Mudile ja Suzi Quatrole.“

Lugu ilmus Eesti Päevalehe Laupäevalehes 17.12.2016