NOSTALGIA | Mati Unt teater Vanemuine avamisest: istusin laval ja ootasin, millal hiigelhoone õhku lendab!
Keset linna kõrguv Vanemuine on aastate jooksul sigitanud omajagu kõlakaid ja linnalegende. Esimene neist pääses liikvele kohe pärast avamist ‒ uue Vanemuise keldris on pomm!
Vanemuise suure maja eesriie avanes publikule esmakordselt 3. novembril 1967. aastal. Seega on siin majas Melpomene kunsti teenitud üle poole sajandi. Keskea rõõmudest alles unistav teatrikülastaja või Vanemuise suure maja veersest mäerinnakust niisama mööda rühkija suudab vaevalt ette kujutada, et on olnud aegu, mil selle nii majesteetlikult künka otsas kõrguva ja sellisena Tartu kesklinna panoraami kujundava hoonemüraka asemel laius vaid tühjus. Tõsi, viimati juhtus see 1959. aastal, kui eelmisest, sõjaeelsest teatrimajast alles jäänud varemed ajastuomaste pidulike loosungite saatel õhku lasti.
Toonaste tartlaste meenutust mööda pidid kesklinna elanikud oma kodud selleks hetkeks maha jätma. Kusjuures õhkimise initsieerinud nõukogude võim hüvitas elanikele aktsiooni käigus purunenud aknaklaasid. Täna võib avalikuks teha aga sellegi fakti, et lennukate loosungite („Jätame üheskoos hüvasti oma minevikuga!") varjus olid sootumaks unustatud ohutustehnilised reeglid ja üks tööline kaotas õhkimistööde käigus elu.
1960. aasta sügisel pannakse uue teatrihoone nurgakivi. Tehtud on otsus, et „kodanlikku aega" sümboliseeriv Vanemuise vana maja (soome arhitekti Armas Lindgreni töö), kus 1906. aastal sai Karl Menningu juhtimisel alguse eesti kutseline teater, peab jääma minevikku. Sotsialistlik epohh Vanemuise ajaloos peab saama maamärgiks täiesti uue hoone!
Aastatepikkuseks veninud arutelu, kas taastada hoone esialgsel kujul või alustada uusehitusega, on põhjustatud suuresti asjaolust, et kuigi sõjatuli ei jätnud teatrisaalist palju järele, oli siiski märkimisväärne osa hoonest kasutatav. 1948. aastal valmibki Arnold Matteuse ja Nikolai Kusmini projekt senise hoone taastamiseks, mis aga jääb rahapuudusel seisma. Nagu nõukogude ühiskonnas sageli, toob kauaoodatud otsuse viimaks üks anekdootlik seik. Nimelt satub 1954. või 1955. aastal Tartust läbi sõitma tollane riigipea Nikolai Hruštšov, kes jõuab kiirvisiidi käigus pärida ka linnapildis silma riivavate varemete kohta. Saanud kuulda, et tegu on sõjas kannatada saanud teatriga, poetab riigijuht lause, et võiks selle tuhahunnikuga ikka midagi ette võtta - sõjast juba üksjagu aega möödas.
