NOSTALGIA | Kunstnik Evi Tihemets usub, et teda on saatnud kaitseingel


Foto: Vambola Salupuu

Evi Tihemets on pühendunud kunstnik, kelle pikka loomingulist teed tähistavad elu keerdkäikudest hoolimata üha uued tõusud ja kes kiirgab rõõmu oma loovast energiast.

Kohtudes esmakordselt Evi Tihemetsaga, tajun kohe ja selgelt, et tegu on õnneliku ja armastatud inimesega. Õnnelikuga kõige avaramas ja puhtamas mõttes. Evi ise usub, et teda on saatnud kaitseingel, kes on teda hoidnud ja halbadest olukordadest alati välja toonud.

Loojana kuulub Tihemets 60. aastate Eesti graafika noorde avangardi. Tema iga näitus on kandnud uut mõtet, oma muljete isikupärast mõtestamist - näitusi on aga kunstnikul olnud erakordselt palju. Ka kolleegid Kunstihoonest imetlevad vana daami erilist tööindu. Kuid särava naise elu kõige kaunimad leheküljed on seotud etnograaf Ants Viiresega, kes tuli ta ellu otsekui saatuse tahtel. Kuigi nende kahe inimese kohtumisest kooseluni kulus pikki keerulisi aastaid, on nende õnnelik ja viljakas kooselu väldanud pool sajandit.

Killukesi lapsepõlvest

Esimest korda anti Evile pliiats kätte, kui ta ei osanud veel ei kõndida ega rääkida. „Istusin suure tammepuust laua peal. Ema tegi õmblusmasinaga tööd, seadis mu enda juurde patjade vahele istuma ning pistis pliiatsi ja paberi pihku," meenutab ta. „Seda paberitükki näidati mulle hiljem, seal olid mingisugused imelikud kujundid, mida ma olin joonistanud. Need polnud lihtsalt kriipsud, vaid mütsikujulised kujundid: ümar joon ja kriips all, ümar joon ja kriips all." Et ema hoidis selle joonistuse alles, on perekonna mällu jäänud hetk kunstnikutee kõige esimestest sammudest.

Seotud lood:

Evi isa oli osavate kätega mees, õppinud metallitööd. Evi tõdeb, et on isapoolselt suguvõsalt, Titmanite ja Veeberite suguvõsalt (kellest on esimesed märkmed säilinud juba aastast 1730), pärinud nii välimuse kui ka väikese kasvu. Emapoolsed sugulased Liivakud olid pikad ja sinisilmsed.

Selgelt on meeles, et juba viieaastaselt öeldi tüdrukule, et temast võib saada kunstnik. Isa näitas sugulastele uhkelt Evi tehtud pilti.

Järgmine mälestus on jõuluõhtust. „Olin saanud palju kingitusi, olin väga tähtis laps. Onu Karl varustas mind värvipliiatsitega. Alati oli minu esimene jõulusoov värvipliiatsid ja plokk." Teised pisikesed tüdrukud palusid jõulukingiks nukke, Evi soovis pliiatseid ja paberit. Kuid kõik paberid jäid alati liiga väikeseks. Neist ei jätkunud, sest ära pidi mahtuma nii palju taevast, nii suured kivid.

Loe veel

Lapsepõlves süttis veel midagi, mis saadab iga kunstnikku lahutamatu kaaslasena kogu elu - valgusearmastus. „Mäletan, et kartsin kohutavalt pimedust. Pimedusega seotud elamustega seostub unenägu, kuidas magamistoa aknast tuli sisse suur valge hunt. Ma ei julgenud kodus ringi liikuda, nutsin, karjusin. Teisipidi olin uudishimulik ja elav, tahtsin põnevust."

KASTELLAANIMAJA GALERII Foto: Rauno Volmar

Ristimotiiv on Tihemetsa loomingus läbiv ja selle põhjuseks on Tapa lapsepõlvekodu lähedal olev surnuaed. Surnuaia lähedust on tajunud kunstnik alateadlikult alatasa. „Nägin lapsena unes, et läksime isaga ema õe juurde, tee viis läbi surnuaia. Minu vanaema oli karm ja julge inimene - õhtuti peksis ta jalgu nõgestega, et need vähem valutaksid. Paar korda pidin ka koos vanaemaga surnuaialt läbi jalutama, sest see oli kõige lühem tee. Surnuaialt läbi jalutamine muutus hilisemas elus painajalikuks unenäoks. Et sellest vabaneda, tegin lõpuks näituse „Sajandilõpu unenägu", kus olid ristimotiividega kokku pandud pannood. Nii sain lõpuks painajast vabaks." Olgu lisatud, et 1991. aasta näituse keskne töö „Rist", mis haaras suurejoonelisuse ja ülevusega, tõi kunstnikule 1992. aastal Kristjan Raua nimelise aastapreemia.

Kui Evi oli nelja-aastane, sündisid perre kaksikud vennad ja tema viidi sugulaste juurde maale. „Vendade sünniga muutusid olud märgatavalt. Neid imelapsukesi käisid vaatamas sugulasteparved ja sõpradehulgad. Kooke toodi nii palju, et neid ei jõudnud keegi ära süüa. Mind viidi suurde vanasse maatallu, kus oli pime ja sünge, sest polnud elektrit, valgust andsid petrooleumilambid. Alguses oli põnev, kuid ma igatsesin koju tagasi. Olin ka väga vilets sööja, sõin vaid kogelmogelit."

Varaste mälestuste ritta mahub ka ehmatav kogemus, kui ülekohtused võivad olla täiskasvanud: „Ma võisin olla umbes nelja-aastane, emal olid külas sõbrannad, kaks õde. Olime meie külalistetoas, mina hoidsin süles oma karu, karu oli väga tähtis. Siis sattus minu karu nende kätte ja hakkas lendama nende kolme vahel. Püüdsin karu kätte saada! Loomulikult see ei õnnestunud ja ma sain kole vihaseks. Aga uks pandi lukku ja välja ma ei pääsenud - kõigil oli väga lõbus! Tagusin vastu ust ja hüüdsin isa appi. Mul oli raske uskuda, kui julmad võivad täiskasvanud olla."

1940. aastal oli eriti külm talv. Üle taeva joonistusid suured lillakaspunased paksud postid. See oli märgiline, eesti rahval algasid rasked ajad - küüditamised, tapmised, põgenemised. Korraga omandas valus kogemus täiskasvanute julmusest kohutavad mõõtmed.

Küüditamine

„Olin siis kaheksa-aastane. Nägin ronge loomavagunitega mööda sõitmas, inimesed hüüdsid, käsi pisikesest aknast välja lehvitamas. Inimesed karjusid. Meie maja oli raudtee lähedal. Oli imeilus särav suvehommik. Meile jooksis keegi, kes ütles emale, et üks läheduses elav pere viiakse veoautoga minema - seal on püssimehed valvamas. Jooksime emaga sinna. Rahvas seisis ümberringi, püssimeestel olid püssid laskevalmis käes. Minu ema oli proua hea sõbranna, neil oli neli last. Harri, kõige vanem poeg, oli kalale läinud, keegi läks teda jõe äärest otsima. Pereema ei suutnud asju kokku panna, minu ema hakkas asju pakkima. Püüti lehma maha müüa. Lapsed olid kohkunud, nutsid koos oma emaga. Linda, Liidia, Vello olid ema ümber koos. Aega anti kaks tundi.

Veoauto koorem sai suur, kõik istusid koorma otsas. Ümberringi räägiti sosinal, keegi ei julgenud isegi lehvitada. Hiljem räägiti, et pereisa ja Harri olid kohe teistest eraldatud, juba rongivagunis. Nad surid kuskil tinakaevanduses. Ema ja vanem õde Linda surid nälga. Liidi ja Vello tulid tagasi - käisid veel Tapal minu ema juures -, edasi läksid oma sugulaste juurde."

Tihemetsa loomingus on stalinismi ohvrite mälestusele, aga ka igasugusele rahvuslikule ja vaimsele survele pühendatud tööd graafiliste lehtede seerias „Memento" I‒IV (1988). Napist kujutavast elemendist enamgi kõneleb graafiline vorm - rahvusvärvides ristikujund litograafias.

Värvide võluvõimuses

Loodus on kunstniku sõnul olnud tema elus alati väga oluline ja põnev ning Eesti maastikud on tähelepanuväärsed just oma värvilisusega. „Värvid kuuluvad mu ellu lapseeast peale," kinnitab kunstnik, kes hakkas Eestis ühena esimestest esinema näitustel värvilise graafikaga. „Olin palju olnud vanaisa talus Kadrina ja Tapa vahel. Vanaisa maja oli väga ilusas kohas, maastikku kaunistasid suured kuusemetsad ja väikesed põllud. Päikest ja värve oli viljakas Kadrina kandis hästi palju. Mäletan, kuidas läksime rukkipõldude vahelt läbi, ümberringi oli palju lilli. Käisin väiksena palju maasikal. Kui teised ei tulnud, läksin üksi, kuigi kartsin. Kõik imestasid mu julgust."

Sõjaajal olid lapsed kogu aeg maal. „Meie kodu oli linna ääres, sealt polnud pikk maa Valgejõe äärde, kus õitsesid kassikäpad, anemoonid - roosast toonist tumepunaseni - ning terved lagendikud olid täis kullerkuppe ja jaanililli. Mängisime koolitüdrukutena jõeorus.

Sõbranna ema käis kaugemal metsas maasikal. Mind võeti kaasa, sest ma olin hea kõndija ega virisenud. Hommikul kella viie ajal hakkasime minema, kõndisime paar tundi värskelt rajatud raiesmikuni, kus tegelikult ei tohtinudki maasikaid korjata. Kõigepealt sõime võileivad ära, siis roomasime ja korjasime marju, viieliitrise korvi saime kiiresti täis, ja siis kohe koju tagasi. Neid retki tegime mitmel suvel."

Paljud mälestused on kesksuvised, kuid värvidesse kiindunud Evi Tihemetsale meeldivad kõik aastaajad. „Sügise kaamos ja kliima mulle väga sobib. Sügis on ehk huvitavamgi kui suvi, siis on veel rohkem värve. Sügiseti olen palju väljas joonistanud. Graafikat saab talvel teha, emotsioonide kogumine on aga just sügisestel matkadel. Olen sündinud augusti lõpus, 21. augustil, kui on palju lilli ja värve."

Kunstiõpingute algus

„Keskkooliajal oli mul tunne, et tahan saada kunstiõpetust. Siis ei olnud veel kunstikeskkooli. Algkoolis oli kunstiõpetaja Ats Jänes, arhitekt Peep Jänese isa. Ema rääkis minu pealekäimisel Ats Jänesega, et õpetaja annaks mulle eratunde. Koolis moodustati kunstiring. Ma ei jätnud kordagi vahele. Mäletan, et algul joonistasime oma kätt."

Ats Jänes soovitas Evil oma kunstioskus proovile panna ja osaleda olümpiaadil. „Sain teise koha, esimese sai Georg Markelov. Võtsin temaga kohe ühendust, kirjutasin talle. Sain vastuse, et ta õpib Kunstiinstituudi esimesel kursusel. Pidasime kirjavahetust. Ta kirjutas, kui raske on instituuti sisse pääseda. Minul läks see aga väga lihtsalt."

Väljastpoolt tulijatele korraldati Kunstiinstituudis suviseid eelkursusi, mis algasid juunis ja kestsid poolteist kuni kaks kuud. Kursust juhendasid vanad õppejõud. „Johannes Greenberg lubas mind oma klassi võtta. Ta ütles: „Ma võtan teid oma joonistusklassi." See oli mulle oluline lubadus, aga niisugust klassi ei tulnudki. Greenberg ei tulnud enam instituuti - oli üks süngemaid aegu Kunstiinstituudi ajaloos."

Terve instituut oli eksamitegijaid täis, sest Venemaalt oli palju katsetele tulijaid. Adamson-Erik vallandati direktori kohalt, rektoriks sai Friedrich Leht. Sõjainvaliidid pääsesid Kunstiinstituuti väljaspool järjekorda. „Alguses oli kursusel tohutult palju üliõpilasi, aga nad lihtsalt hajusid kusagile. Invaliidid olid plekkhammastega," jutustab graafik, lisades, et talle tulevad silme ette nende rasked käed.

Sisseastumiseksamile pääsemiseks olid Evil kaasas mustvalged, pliiatsiga tehtud joonised. Vastuvõtja soovitas tal astuda graafikaosakonda. Graafikasse võeti vastu kuus inimest, kolm vene ja kolm eesti õpilast.

„Minul läksid sisseastumiseksamid hästi ja mulle saadeti sõna, et ärgu ma muretsegu. Sain kohe ka stipendiumi. Kui koju läksin, oli isa vastas. „Ma olen kõige õnnelikum inimene!" ütlesin talle. Isal läksid silmad märjaks."

Instituudi aeg algas aga igavalt. Tudengid kribisid nõelaga väikestele plaatidele ornamente. „Pidime kipskujusid joonistama. 60‒80 joonistustunni jooksul sai küllalt magatud. Olid ka krokiitunnid, akvarellis sai visandeid tehtud - need sobisid mulle. Seda materjali kasutan ühe näituse tegemiseks."

Evit kiskus värvide poole, kuid sõjaajal ja pärast sõda lihtsalt polnud värve. Kustutuskummigi polnud, pliiatseid veel leidus. Instituudi ajal soovis ta maaliteaduskonda üle minna, sest graafika näis olevat kuiv kribimine. Kuid maale tal ette näidata polnud - polnud ju värve.

„Ega olnud ka erilisi oskusi," täpsustab ta. „Me ei töötanud kunstiringiski värvidega, ainult joonistasime. Tegin oma proovitöö maaliosakonnas, rahvariides naise visandi. Seal oli aga jube asi - maaliosakond oli nii tihedalt vene poisse täis, ma ei suutnud küüslauguhaisu taluda. Valerian Loik, maalikunsti esimese kursuse juhendaja, oleks mind vastu võtnud, aga küüslauguhais peletas mu eemale."

Maaliosakonnas oli ka Nikolai Kormašov, kelle kataloogis on Evi Tihemetsa pilt. „Kormašovi huvitasid eesti tüdrukud, käisin temaga vanalinnas jalutamas. Kuid vahel päästab mõni asi sind ära, mind päästis kiindumus teise inimesse. Küllap mulle oli ette nähtud, et pean väiksematest afääridest mööda minema. Üldiselt oli sel ajal range kasvatus, ma ei tormanud kuhugi, pea ees, ja pea oli mul selge. Mõtlesin, et kõigepealt pean kooli ära lõpetama."

Isa suri, kui Evi õppis teisel kursusel. Emal oli kolm last koolitada, tal oli väga raske. Vennad käisid tehnikumis: üks ehitus-, teine mäetehnikumis. Vennad tõid alati kohvritäie toitu, mille ema oli kaasa pannud. Evil on meeles, et nädalaks anti igaühele 10 rubla, selle eest sai koolisööklas isegi lõunat süüa.

KASTELLAANIMAJA GALERII Foto: Rauno Volmar

Armastus

Saatus on olemas, arvab Evi, sest mitmed märgid on seda näidanud. „Ühiselamus Säde tänaval istusime õhtuti ümmarguse laua taga, vahel liigutasime taldrikut. Küsiti kõike, küsisime oma tulevase mehe kohta. Meelde on jäänud, et mulle ütles taldrik ühe nime: Ants. Naersin, sest Ants oli ju mu venna nimi, kõik teadsid seda. Lõpuks küsisime, kui kaua me elame. Siis prantsatas klaasist alus katki."

Instituudi ajal oli Evil tõsine romantiline kiindumus. „Oli talvine vaheaeg, üliõpilased said minna Aegviitu suusatama. Õhtul läksime viie-kuuekesi jalutama. Seal olid väikesed künkad, jäime seisma, ja korraga kukkusin vasakule käele. Murdsin käeluu ja ühtlasi peatas see õnnetus ka selle suhte. Omal kombel oli kukkumine märk, mis muutis mu saatust."

Kindlasti on Evi Tihemetsa elu olulisemaid sündmusi kohtumine Ants Viiresega, temast 13 aastat vanema mehega, kelle laiahaardeline kultuuripõhi võlus ja inspireeris noort naist. „Olin üliõpilane, kui otsiti joonistajat ühele ekspeditsioonile vadjalaste ja vepslaste juurde. Etnograaf Ants Viires vajas jooniste tegijat ja seda tööd pakuti mulle. Ants oli 37, mina 24, kui esmakordselt kohtusime. Esimene kohtumine oli ajaloo instituudis ja see oli mulle muljetavaldav. Äkki olin sattunud kunstiüliõpilaste seltskonnast akadeemilisse õhkkonda. Seal oli Paul Ariste oma üliõpilastega, Mart Mäger, etnograaf Alise Moora, samuti etnograaf Moskvast Nataša Šlõgina ja teised. Olin lummatud sellest vaimukast ja sõbralikust seltskonnast. Ants Viiresega oli huvitav koos töötada. Joonistasin peamiselt vanu liiklusvahendeid - regesid ja vankreid -, need ei tahtnud A4-le hästi ära mahtuda."

Järgmisel suvel oli uurimisreis Karjalasse. „Teeolud olid kohutavad, vahel tuli palju jalgsi käia. Uuriti ka eesti külasid Peipsi taga. Selleks ajaks olime juba armunud paar. Antsul oli pere ja kaks last, kuid tema abielu ei laabunud - luuletused olid eriti kurvad."

Evi hakkas tegema diplomitööd - kujundust ja illustratsioone August Kitzbergi „Libahundile". Juhendajaks oli Alo Hoidre. „Tiina kuju köitis mind. Joonistasin lapsi ja otsisin Tiina prototüüpi, lõpuks oli see ikkagi fantaasiatüüp. Ants Viires leidis sageli põhjust tulla mu töid vaatama."

1958. aasta kevadel kirjutatud kirjas Antsule on read: „Minu tõeline kutsumus pole vist raamatukujundus, vaid vabagraafika." (Kui 1958. aastal kirjutatud kirjades pöördus Evi mehe poole veel teie-vormis, siis 1959. aastaks on nad sinasõbrad.) Pärast kunstiõpingute lõppu sai neiu võimaluse jääda vabakunstnikuks. Vastse Kunstnike Liidu liikmena võis ta kasutada graafikaateljeed. Seal oli tema lähimaks kolleegiks Viive Tolli, kellega neist said head sõbrad.

Algul tegi Evi joonistusi ajakirjadele Pioneer ja Täheke. Raamatute illustreerimine oli aga kiirem leivateenimise viis. Esimeseks tõsisemaks tööks oli H. C. Anderseni „Metsluiged". Seejärel tulid mõned luulekogude kujundused ja siis juba suuremad tööd: Mart Mägeri „Linnud rahva keeles ja meeles", kus rahvuslik ornament on võrdsustatud lindudega; Anderseni „Lumekuninganna"; palju taustauuringuid nõudnud „Kreeka muistendid", „Iiri ja Šoti muistendid", eesti lood „Emand kaseladvas" jt. Raamatu juurde kuulub ka eksliibris. „Neid olen peamiselt sõpradele teinud," sõnab kunstnik. Ja lisab: „Minu raamatuillustratsioonide näitus paari aasta eest tuli mulle ootamatusena, aga sai tehtud tänu headele abilistele."

Läbimurre eraelus

1960. aastatel korraldati kunstnikele autoreise mööda Eestit, et nad saaksid loodust maalida. Ühiselt sõideti Lõuna-Eestisse, Saaremaale. Kunstnike seltskonda kuulusid Vive Tolli, maalikunstnikud Leili Muuga ja Richard Sagrits ning viimase abikaasa Alice Sagrits, kes näitas kunstnikele kätte, mida maalida.

Isiklik elu oli sel ajal tagaplaanil. „Kuid minu autoportreedest on näha, et olin üsna õnnetu," tunnistab Evi. „Järgnes periood, kui Ants Viires tegi teadust, kirjutas raamatuid. Mina käisin mitmel matkal: Koola poolsaarel, Karjalas, Arhangelskis, Krimmis, Armeenias. Kirjavahetus oli tihe, kohtumised samuti."

Reisid aitasid lahusolekut leevendada: „Kui olin Armeenias, tekkis meie kirjavahetusse Antsuga paus. Ants sõitis Tapale ja käis mu emalt küsimas, miks ma ei kirjuta. Meie kirjad polnud mitte ainult armastuskirjad, neis oli palju ka kirjandusest, kunstist, kultuurist. Kirjavahetus hoidiski meid koos ja mind pinges, see oli möödapääsmatu ja vajalik. Kuigi Antsu kirjad olid kolm korda nii pikad kui minu vastused," naerab Evi.

Armunud paari kirjavahetus on tänini alles. Kirju on karpide viisi, kilode kaupa ja Ants Viires on need kõik korralikult ära sorteerinud.

Siis sattus Ants ootamatult haiglasse. Meest vaatamas käies kohtus Evi haigla lähistel tema abikaasaga. Kaks naist vestlesid omavahel viisakalt. „Ants oli nagu kahe tule vahel," mõistab Evi meest. „See oli väga ränk. Ka tema ema elas koos nende perega. Vanem tütar Tiiu lõpetas keskkooli, läks inglise filoloogiat õppima. Noorem tütar Mai lõpetas alles algkooli. Ants ei saanud oma peret jätta, kuid ei saanud ka mind jätta."

Paljud küsisid tol ajal naiselt, miks ta kõrval kedagi pole. Aga temal oli salaarmastus. „Ants teadis, et mul on austajaid. Kuid mind hoidis Antsu küljes kinni tema ausus, kultuurihuvi, raamatud, mida ta mulle inglise keelest otse tõlkis. Mulle oli väga oluline ka mu kunstnikutegevus, sain oma mõtteid ja energiat töödesse suunata, see oli abiks suhte püsimisele. Olin pidevas töömeeleolus, selle tõttu pidasingi vastu."

1964. aasta sügisel otsustas Ants äkki Evi juurde kolida. Vahepeal oli mees kindlustanud perele rahaliselt parema toimetuleku. Sõrmus Evi Tihemetsa käes kannab kuupäeva 17.08.1964, just sellest päevast alates elab paar koos. „Nüüd sain nautida täiega Antsu kultuuriteadmisi, nii kunsti kui kirjanduse tundmist, tema keelteoskust, muusika- ja loodusearmastust. Kuid mu emale polnud see rõõmustav uudis ‒ ema muretses, kuidas tütar hakkab ilma abiellumata koos elama. Tähtis oli ka teiste arvamus. Õnneks leppis ema Antsuga kohe ja nad said väga hästi läbi."

1965. aastal hankisid nad Lahemaale suvekodu, mis on perele olnud suureks inspiratsiooniallikaks. Siin on valminud Ants Viirese „Puud ja inimesed", Evi Tihemetsa mitmed seeriad loodusmaastikke. Abielu registreeriti 1968. aastal. Mees tõi vaieldamatult Evi ellu kaasa uue ja avara vaimse horisondi, kuid naise iseseisev loomus, tugev selgroog ja analüütiline mõtteviis on olnud ka abikaasale toeks.

Tütar sündis kaks aastat pärast registreerimist. See oli suur sündmus. „Keegi meie ringkonnast ei oodanud, et võiksin lapsi saada, sest olin nii kunstile pühendunud. Arvasin ka ise, et põhiline minu elus on tegelda kunstiga. Aga elu on keerulisem, huvitavam, vahel kurvem, kui oskad oodata. Olin 39, kui Liina sündis, kolm aastat hiljem sündis Epp."

Küsimusele, millist aastakümmet hindab naine oma elus kõige õnnelikumaks, vastab Evi Tihemets: „Kõige parem aeg oli siis, kui lapsed sündisid, need kümmekond aastat 1970‒1980. Sel ajal olid meil pikad ühised suved, mille veetsime suvekodus maal. Need suved olid imelised ja päikeselised. Meie mereäärsest maamajast käis läbi palju inimesi: meie emad, sõbranna Olga Terri ja tema õed. Pere oli koos - kui lapsed on väikesed ja sinu lähedal, sujub kõik nii normaalselt."

Näitused, tunnustus

Evi Tihemets tõi graafikasse pärast pikka sõjajärgset musta-halli perioodi tagasi värvid. 1968. aastal valmis seeria punaseid töid. Ühe litograafia nimi on „Punane kuninganna", mis on inspireeritud Lewis Carrolli raamatust „Läbi peegli", mida Ants Viires naisele ette lugedes otse eesti keelde tõlkis. Tollal polnud seda raamatut veel eestindatud. „Punane kuninganna" on Tihemetsa värvigraafika alguspunkt.

Loomeaastate jooksul on Evi arendanud oma töödes tehnikat, milles saab olla tema ise. Ta kasutab graafilisi vahendeid otsekui maalimiseks. Eriti maastikupiltides mõjuvad graafilised pinnad pintslijälgedena. Mustvalgesse tungib sageli värv.

Kavandite tegemist peab Evi töö tähtsaimaks osaks. Kavandikuhjad kasvavad, kuni ühel päeval tekib vajadus kanda aines üle metallplaadile. Evi teeb proovitõmmise ja töötab idee kallal edasi. Tihti tuleb ühe pildi jaoks teha mitu söövitust. Mõnikord rikub liiga palju söövitusi pildi ära, eostunud kunstiteos kustub, lakkab elamast. Tähtis on aru saada, millal töö saab valmis. Töötades ei mõtle Evi pildi vastuvõtjale, ta loob ainult endale. Tähtsaim on iseenda vahekord tööga.

Pärast 1968. aasta isikunäitust Tallinna kunstisalongis märgati noort graafikut ja määratleti tema andelaadi n-ö naiselikuna. 1970-ndad olidki kunstnikule naiselik ja perekeskne aeg, lapsed olid väikesed, tööalaselt tegeles ta raamatute illustreerimisega. Võiks öelda, et tänu raamatuillustratsioonidele on Evi Tihemetsa looming meil kõigil kodudes olemas. Sellest ajast meenutab Evi naeratades, kuidas tütar Liina sai kätte raamatu, tõmbas illustratsioonile oma kriipsukesed ja tuli siis emalt kiitust nõudma: „Vaata, kui ilus!"

„Siis äkki, pärast 80-ndaid, tuli mulle suur joonistamistuhin peale. Joonistasin Juminda poolsaare maastikke, ilmusid suured Põhja-Eesti maastikuseeriad graafikas - päikeseloojangud, mereäärsed vaated," reastab kunstnik oma loomingulisi impulsse. „1988. aastal tekkis esmakordselt võimalus kasutada piltidel Eesti rahvusvärve. See oli suur pöördehetk, viimaks ometi oli võimalik end vabalt väljendada." Esimeseks rahvusvärvides näituseks oli „Memento" - pühendatud küüditatute mälestusele.

1990. aastate alul tekkis võimalus esineda Soomes. Rahvusvahelistele näitustele ei pidanud enam töid Moskva kaudu saatma, kunstielu saavutas laiema haarde. Kunstnikud said välismaale reisida ja muuseume külastada. Graafik tabas ära suure murdepunkti ühiskonnas ja tähistas seda pöördelisel 1991. aastal näitusega „Rist". Väljapaneku keskmes oli graafikapoognatest ehitatud suur Kolgata rist.

Sama aasta kevadel toimus Helsingi toomkiriku krüptis üks Evi Tihemetsa suurimaid isikunäitusi, mille saateks ilmus kakskeelne kunstiraamat „Inglipuu/Enkelipuu". Raamatus kirjeldab graafik oma nägemust 1989. aastast: „Kord ühel tavalisel hommikul tulin kodunt oma ateljeesse. Sama teed, mida käin igal hommikul. Kunstihoone õuel olev puu oli äkitselt täis linde otsekui ingleid. Seal nad istusid. Kogusid jõudu uuteks lendudeks. Joonistasin Inglipuu. Keset tagaõue argimuresid õitses puutäis ingleid, lootuse toojaid."

Ingel on kunstniku käsitluses kurjuse vastasjõud ja Evi Tihemets usub, et teda on alati saatnud kaitseingel. „Ingliteema on minus püsivalt," kinnitab ta. „Enkelipuu" Soome-poolne korraldaja oli kunstiteadlane Maija Paavilainen, näituse avamine oli suurejooneline, meeleolu lisas poistekoor. Näitusega koos ilmunud raamat valmis suvekodus Tapurlas. „Vaatasin loodust ja kirjutasin tekste, Ants tõlkis need soome keelde," kirjeldab kunstnik raamatu sünnilugu.

„Graafik peab töötehnikat valitsema," on Evi Tihemets kindel. „Kunst algab sealt, kus tehnika lõpeb. Pildid kasvavad oskustest üle. Vahendite valitsemine on endastmõistetav. Selle juurde ei saa jääda peatuma."

Ta usub, et kunstnikud on prohvetid, kellele on antud võime näha kaugemale ja rohkem, kui näeme meie, tavalised inimesed. Kunstnik võib leida loodusest ainese oma teosele. Mitte alati ei saa olla vormis, mitte alati ei näe, võib päevast päeva käia läbi sama maastiku - ja siis ühel hetkel paistab päike tuttavale kohale niimoodi, et kunstnik näeb seal oma tööd, oma sõnumit. Kui silmad avanevad, tuleb nähtu kohe üles tähendada.

Evi Tihemetsa meelest ei peaks kunstnik oma tööst palju rääkima. Kunstnikule on antud võime väljendada oma ideid, mõtteid pildiliselt. Kusjuures ideid saab loominguline inimene kõikjalt: muusikast, kirjandusest, loodusest, elust enesest.

Evi Tihemets on aastast 2002 Kunstnike Liidu auliige - maalija hingega graafik on kunstimaastikul läbi rännanud pika tee. Tema teoseid on eksponeeritud ja hinnatud paljudel maadel ‒ teda on tunnustatud 1974. aastal Tallinna III graafikatriennaali eripreemiaga, 1976. ja 2006. aastal Krakowi graafikatriennaali eriauhinnaga. 1992. aastal sai ta Kristjan Raua kunstipreemia, 2001. aastal Wiiralti preemia. „See on suur tunnustus," kinnitab ta. „Esimene teade 1976. aasta Krakowi preemiast saabus tänu üleliidulisele raadiole, mulle öeldi see edasi. Hiljem sõitsin Poola preemiale järele, tingimuseks oli, et pean kogu preemia kulutama kohapeal."

2012. aastal, kui Tihemetsal täitus 80 eluaastat, toimus isikunäituste ahel: Tallinna Kunstihoone galeriis, rahvusraamatukogus, Tallinna Jaani kirikus, Tapa raamatukogus, millele järgnesid 2013. aastasse üle kandunud näitused Viimsi Püha Jaakobi kirikus, Kumus (koos Avo Keerendi teostega) ja Eesti Draamateatris („Öine maskiball"). Iga näitus kujutas endast mõtete, tunnete ja tehniliste võtete ringi, pakkudes vaatamiseks uusi või ka juba tuntud teoseid uuest vaatenurgast.

2013. aastal pälvis Evi Tihemets teise Kristjan Raua kunstipreemia. 2014. aasta sügiseks on kavandatud n-ö kunstiliste memuaaride näitus „Tagasivaated", mis heidab valgust kunstnikutee algusele. Ning kuna selle algusest on kauni mälestusena hoolikalt alles hoitud ka kirjavahetus Ants Viiresega („Ants on korralik inimene, tema paneb alati ka kõik särginööbid lõpuni kinni," naerab Evi, „ja kõik kirjad on korralikult järjestikku."), siis on Evi Tihemetsa varasem loominguline periood, kaasa arvatud reisid, ka hoolikalt sõnas dokumenteeritud. Evil on kavas oma reisipäevikud lähiajal avaldada.

¤ ¤ ¤

Pikk jutt on räägitud. Joome Kunstihoone neljandal korrusel kunstniku ateljees koobaltsinistest keraamilistest tassidest teed, aknast paistab Niguliste kirik. Jään silmitsema laual ühte 1959. aastast pärinevat kirja Ants Viiresele, mis on kirjutatud omaaegses kunstnike majas Kosel. „ ... Aga siiski - ma võin tõusta kõrgemale, kui sa arvad. Praegu on minu käsutuses kõige ülemine ruum selles majas - ateljee. Oh, kui palju päikest siin on. Katus on klaasist ja kõik kolm seina aknad. Viisin sinna üles kõik oma maaliasjad, aga ükski mudel ei hakka mulle vist siia sõitma. Sääl me siis oleme - päike, mina ja sina."

Ilus, eks? Sinise tindi ja graatsilise käekirjaga kirjutatud õnneliku naise kiri näeb välja nagu uus.

* * *

Reis Koola poolsaarele

Katkend Evi Tihemetsa kirjast Ants Viiresele

26. augustil 1959 alustasime matka Koola poolsaarele. Matkaseltskonda kuulusid Priidu Aavik (grupijuht), Elmar Kits, Viktor Karrus ja graafikuna olin kaasas mina. Olin äsja Kunstiinstituudi lõpetanud, mul ei olnud mingit tööd ega raha. Seetõttu oli see Moskva komandeering mulle igati sobiv. Tallinn-Leningrad-Murmanski rongisõit sujus üldiselt hästi, kuigi esimesel õhtul rongi restoranis, kus joodi esimesed napsid, sain Elmar Kitselt tõsiselt pahandada, et mina - ainus tüdruk nende kambas - rikkuvat nende sõidu ära. Hakkasin vapralt vastu, Karrus ja Aavik muhelesid ja olid vait. Järgmisel hommikul aga Kits vabandas ning matka lõpul kinkis mulle ilusa akvarelli pühendusega „„Kollegiaalselt" Evile".

* * *

Lahemaa taevas

Suvemaja mere ääres on tähtis. Seal on maastikus palju taevast. Loojangul muudab päike kogu maailma värviliseks. Kaks kolmandikku maastikust on taevas. Terve eluea võiks maalida vaid päikeseloojanguid.

Suured puud

Maast saab uut jõudu. Kui teed kogu päeva aiatööd, siis oled kui uus inimene. Muld on tähtis. Panna käsi mulda on tähtis. Muld annab kindlustunde. Ka jalutuskäik metsas annab jõudu juurde.

(Tekstid Evi Tihemetsa kunstiraamatust „Inglipuu/Enkelipuu", 1991.)

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Elu Lood.

Emad ja tütred