Kui Nele-Liis koolieelikuna telemaja tütarlastekoori läks, anti sõnad ja noodid koju kaasa. Isa mängis siis kitarriga ette, et laul selgeks saada. “Kui aga Nele-Liis Tallinna Muusikakoolis klaveriõpinguid alustas, polnud meil algul võimalust klaverit osta, õpetasin talle paberile joonistatud klaviatuuri peal,” muigab Raul. “Ütlesin, et ära sa teistele räägi, et meil klaverit pole! Siis tõi üks sõber süntesaatori, see oli hullem kui kreissaag. Manitsesin: ära ütle, et kodus süntesaator on, siis läheb asi päris hulluks! Nii umbes pool aastat, enne kui ostsime õige pianiino. Klimberdasin sellel ise ka, olen ju iseõppija. Nele-Liis algul ei saanud aru, aga mingil ajal ütles: “Kuule, paps, sa ei oska ju üldse klaverit mängida!” Ta juba jagas ära, et ma ei olegi nii suur klaverimängija! Nalja sai.”

“Mina seda ei mäleta, et isa valesti mängis!” naerab Nele-Liis. “Ta oli ju hirmus nutikas igasuguseid asju leiutama! Mäletan hästi, kuidas koos klaverit ostmas käisime. Isa õppis ka mu muusikakooli palu selgeks. Seda olen ma küll temalt õppinud, et lahendamatuid asju ei ole. Kui keegi ütleb “pole võimalik”, siis meil selline sõnapaar ei kehti. Kui sul pole klaverit ja on ikka vaja klaverit harjutada, siis harjutad paberi peal!

Kui niimoodi mõelda, ei meenu mulle ühtki asja, mida ma kardaksin. Olen oma elu jooksul käinud läbi paksust ja vedelast, ma isegi ei kujuta ette, mis veel võiks hirmutada. Paljutki on juhtunud, ühte venda mul enam pole... On olnud üleelamisi suhetes, lapsega, tööga. Pea igas eluvaldkonnas on krahh läbitud. Usun, et kui siiamaani hakkama sain, saan ka edaspidi.”

Ka emana on ta tubli. Tema poeg Ron ja isa noorim poeg Raul Markus, Nele-Liisi poolvend, sündisid mõneaastase vahega, nooremana toimetasid nad koos. “Ega ma tea, kuidas Ron väljaspool kodu käitub,” ütleb ema. “Kui ta käis iseseisvalt animafilmile teksti peale lugemas, tuli produtsent mind hiljem tänama, et mul on nii hästi kasvatatud laps. See tegi küll südame soojaks. Olen pojale alati öelnud, et kui lähed kodust välja, ei esinda sa ainult iseend, vaid ka oma peret ja vanemaid.”

Novembri Eesti Naise kaanelugu loe täismahus kas paberväljaandest või siit: