KULLAFONDIST | Õed Külliki Saldre ja Krista Tool: meid on palju segamini aetud!


Külliki Saldre ja Krista Tool.
Külliki Saldre ja Krista Tool.Anni Õnneleid

Vanemuise teatri näitleja Külliki Saldre, teatrikunstnik Krista Tool ja TÜ filosoofia õppejõud Andrus Tool on ühe pere lapsed. Lapsepõlvest ja kooliajast räägivad õed Külliki ja Krista.

Teie vanusevahe on poolteist aastat - kasvuperioodil oli see vist ideaalne?

Külliki: Jah, saime kogu aeg koos mängida. Ainult siis, kui Krista valmistus esimesse klassi minema ja sõitis augusti algul maalt ära, jäin mina sügiseni vanaemaga.
Krista: Meie ema oli ühtlasi minu esimese klassi õpetaja ja tema jutu järgi olin keset koolitundi järsku püsti tõusnud, õpetajalaua juurde tulnud ja tasakesi küsinud: „Millal Külli koju tuleb?"

Teil on ka 10 aastat noorem vend Andrus. Kuidas mäletate venna sündi?

Külliki: Kui me venda haiglasse vaatama läksime ja ema teda läbi akna näitas, oli tite suuümbrus briljantrohelisega koos ja kõik see tundus kole! Olime sügavalt pettunud ja käskisime ta haiglasse jätta.
Krista: Siis keerasime selja ja läksime vaikides koju.
Külliki: Vennale kasvasid paari aastaga suured kuldpunased lokid. Me nii õudselt kadestasime teda - lokid on poisi pähe ära raisatud! Teda kutsuti Kullanupuks. Lõpuks olime siiski uhked, et meil on nii ilus väikevend.

Hoidsite venda rõõmuga?

Krista: Eks algul oli muidugi suur tuhin, aga kuna pidime teda vaheldumisi hoidma, siis hakkasime varsti kella vaatama, et millal saaks rattaga sõitma minna.

Seotud lood:

Milline on teie lemmikmälestus emast ja isast?

Loe veel

Krista: Näiteks see, kuidas ema ja isa kontserdile läksid. Elasime Kehtnas koolile kuuluvas majas. Meie korterit pole seal enam ammu, aga näen seda siiani unes. Majas oli suur saal, kuhu tuli ainult üle õue minna. Kui ema ennast kontserdile sättis, hüüdsime talle, et tule näita ennast! Meie meelest oli meil kõige ilusam ema, olime väga uhked.
Külliki: Kui vanemad olid kontserdil, läksime neile varsti järele ja piilusime saali ukse vahelt sisse.
Krista: Olin viie-kuuene, kui läksin saali ja istusin tagumisse ritta. Külli jooksis koju tagasi.
Külliki: Ja sa jätsidki mu üksi?
Krista: Mis ma teha sain, mul oli suur „kunstihuvi"! See oli mu esimene muusikaelamus, mis kestab siiani - kui kuulen meeskoori laulmas, tuleb kõik meelde. Aga rahvas hakkas mind üle õla vaatama ja sain aru, et peaksin vist määrdunud põlle eest võtma ...
Külliki: Laupäevaõhtud tulevad ka meelde. Kui olime suures plekkvannis puhtaks pestud ja köögis põles pliidi all tuli, nii et pliidiraud oli punane, istusime saunalinade sees ning ema lõikas õunakooki. Sõime kooki ja jõime piima. Pilt ülimast õndsusest!
Krista: Tuld ei pandud põlema, peeti videvikku. Üks meist istus isa, teine ema süles, ja siis rääkisime.

Kas te mäletate teineteise sünnipäevi, näiteks kümnendat?
Külliki: Jaa! Krista sai kingiks saksa nuku, mille silmad käisid kinni ja lahti ‒ issand, kui ilus see oli! Nukul oli sinisest sametist jakike ...
Krista: Ei, tal olid hoopis sinised püksid ja valge kasuka moodi jakike. Meil oli komme, et kui sünnipäevalaps üles aeti, oli laud kaetud, küünlad tordil. Tol hommikul - minu sünnipäev on maikuus, vara läheb valgeks - ärkasin teistest varem ja midagi pidulikku ei olnud! Mõtlesin, et mind on unustatud ja nutsin ennast uuesti magama. Kui mind siis äratama tuldi, oli kõik nagu alati.
Külliki: Minu saatus on alati nukram olnud, sest minu sünnipäev on 29. detsembril, hall ja pime aeg. Kõigi tähelepanu oli juba nääridel ...
Krista: Tol ajal olid näärid ju tähtsad, jõule ei peetud. Kui Eesti oli jälle vaba, siis emal olid pisarad silmis, et nüüd lõpuks tohib ka avalikult oma tundeid välja näidata, jõululaule laulda ja rõõmu tunda ...

Toonane hirmusegune õhkkond mõjutas ka teid?
Külliki: Jah, ma arvan küll.
Krista: Kuna ema oli sellest mõjutatud, siis pidi see meilegi kanduma ... Seda, et isa oli olnud soomepoiss, ei teadnud me kuni uue Eesti ajani! Alles siis isa rääkis.
Külliki: Isapoolne vanaema meenutas küll kogu aeg, mis oli talus eesti ajal olnud, tema oli väga kuri, et loomad ja masinad ära viidi. Kui me leidsime vanaema riidekirstu põhjast pärgamentpaberi vahele peidetud sinimustvalge talulipu, saime intuitiivselt aru, et sellest ei tohi rääkida. Sest see oli sinna peidetud.
Krista: Meie ema oleks väga tahtnud õppida kunstiinstituudis, aga see polnud mõeldav - tema isa olid punased maha lasknud ja lõpuks küüditati ka tema ema. Seda hirmu, mis nad kõik pidid läbi elama ...

Te olete olnud kogu aeg lähedased?
Krista: See suhe on olnud eri aegadel erinev, aga mida vanemaks saame, seda lähedasemad oleme.
Külliki: Mingi aeg olin Krista peale kade, kui ta läks juba 15-aastaselt kodust ära Tartu kunstikooli ja mulle näis, et mina jäin tahaplaanile. Mulle tundus, et elu käis nüüd ümber Krista - teda oodati ja kui ta tuli, siis mind nagu enam ei märgatud. Aga eks see oli minu puberteediea egoism.
Krista: Ema tõesti suunas mind kunstiringi ja Tartusse kunstikooli. Tartus oli hoopis teine vaimsus!
Külliki: Kui ma tahtsin pärast keskkooli astuda lavakooli, ei julgenud ma seda kellelegi öelda ‒ kartsin, et mind naerdakse välja. Ütlesin alles siis, kui katsetele läksin.
Krista: Mina proovisin kolm aastat kunstiinstituuti sisse saada. Alguses tahtsin minna moodi õppima, siis proovisin tekstiili erialale. Kolmandal korral sain lavakujundusse sisse ega suutnud oma õnne uskuda! Minu õppejõud oli Mari-Liis Küla ja kuna lavakooli 7. lendu juhendas Voldemar Panso, siis puutusime Külliga ka kooliajal kokku. Õppejõud Küla ja Panso panid kunsti- ja teatritudengid ühte tööd tegema ning see oli põnev kogemus.
Külliki: Õpingute ajal ja hiljemgi elasime Tallinnas ka mõnda aega koos.
Krista: Varsti tulin mina ära Viljandisse, Ugalasse. Vahepeal töötasin üheksa kuud televisioonis - samuti tore periood, nägin palju huvitavaid inimesi ja sain telelavastusi teha.

Külliki: Mind suunati pärast kooli Draamateatrisse, töötasin seal kaheksa aastat. See oli minu jaoks väga õnnelik aeg, sest tolleaegne näitlejate koosseis Draamateatris kandis ühe teise aja hõngu. Alles hiljem saad asjadest aru, tol ajal ei osanud veel kõike märgata. Nüüd taipan, et see aeg kujundas paljuski mu hoiakuid ja arusaamu.

Külliki Saldre ja Krista Tool. Anni Õnneleid

Kas te rääkisite omavahel ka poistest, kui kellessegi armunud olite?
Külliki: Meie huvid olid tollal vist nii kunstikesksed, et ma nagu ei mäleta selliseid jutuajamisi.

Iseloomustage palun õde kolme sõnaga.

Külliki: Krista on tegus, üliemotsionaalne, suur hoolitseja.
Krista: Ka Külliki on väga hoolitsev. Andekas. Ja väga kena.

Mis on teis sarnast ja mis erinevat?
Krista: Hääl on meil sarnane, ka liigutused ja vist isegi kõnnak.
Külliki: Meid on palju segamini aetud ja öeldud, et oleme nii sarnased.
Krista: Aga kui me kõrvuti oleme, siis me ju ei ole väga sarnased. Sina oled vist rohkem ema moodi?
Külliki: Meil mõlemal on üks paha omadus - tohutu impulsiivsus ja kärsitus. Võib-olla on seegi kuidagi halb, et oleme perfektsionistid. Samas mulle meeldib, et Krista taotleb oma töös alati parimat, perfektsust, kõik peab vastama tema kujutlusele. Tänapäeval lüüakse ju tihti pigem käega, kuid Krista ei löö - tema taotleb maksimumi. Krista on tegutseja, mina tegutsen ja korraldan asju rohkem kujutlustes ...
Krista: Vahel on vaja rahul olla ka sellega, mis on olemas, ei ole vaja kogu aeg pilvedes hõljuda. Kuigi unistamine on muidugi väga kasulik.
Külliki: Mulle meeldisid lapsepõlves meie pühapäevased hommikusöögid, mis kestsid vahel lõunani. Fantaseerisime, kujutlesime, kuidas midagi võiks teha, mis tulevikus võiks saada ... Mulle see jäigi vist külge.

Töötasite koos ka siis, kui Külliki oli Ugalas näitleja ja Krista seal kunstnik?

Külliki: Sel ajal tegime palju asju koos ja vahel kirusime teineteist. „Ehitusmeister Solnessi" (1994) puhul kaklesime sel teemal, kas ma saan Krista kavandatud kostüümides liikuda või mitte. Mul olid seal imekaunid kostüümid, aga kui pidin elegantselt mööda redelit lavaaugust välja ronima, seljas pikk kleit, peas kübar ja õlal lahtine hõberebane, siis ronisin ja kirusin!
Krista: Ja kui välja said, olid tapvalt ilus!
Külliki: Tallinna etendusel tuli kursusevend Jüri Krjukov mind lava taha vaatama, kas ma olen „päriselt" ka nii ilus. Laval mõjus see grimm hästi, aga lähedalt - oi jumal ... Kostüümi suhtes olen seda meelt, et see peab näitlejat rollis toetama ja mugav olema.
Krista: Dressid on väga mugavad - pane aga selga!
Külliki: Igal inimesel on oma takistused ja kompleksid. Suhtlemisel peab olema delikaatne ja peenetundeline, see on kokkulepete kunst. Aga jah, mulle meeldib, et Krista on detailitundlik ja põhjalik.
Krista: Paljud näitlejad kannavad välja kõik, mis neil seljas on, aga mõnda segab iga pisiasi. Siis mul tekib lõpuks küsimus - miks ta hakkas näitlejaks?
Külliki (naerab): Palun väga! Need on lõputud teemad.

Mis meeldib teile teatris kõige rohkem?
Külliki: Mulle meeldib elus teater!
Krista: Jah, ka mind köidab näitlejatöö professionaalsus. Aga vahel on mul teatris igav, sest tundub, et olen kõike juba näinud. Ja kui ma ei saa seda kvaliteeti, mida hindan.

Ilmselt räägite omavahel sageli teatrist?
Krista: Ongi nii, teater seob meid! Kui isa ja ema veel elasid, läks kokku saades jutt tihti teatrile. Neil oli teatritegemisse üsna isiklik suhe, sest oma noorusajal Ellamaal elades tegid nad samuti näitemängu.

Krista, millised Külliki tööd on enim korda läinud?
Krista: Viljandi perioodist on mul kõige rohkem meeles „Vihmameister" (1990). Olen teatrit väga palju näinud, aga isegi minul läks õe mängu vaadates silm märjaks! Eriti meeldivad mulle Külli esituses komöödiad. Näiteks Peeter Tammearu lavastatud „Söögituba" (1994), kus näitlejatel oli palju rolle. Ootangi Külli puhul rohkem koomilisi osi.
Külliki: Minu lemmikžanr on komöödia sugemetega draama.

Külliki, millised Krista tööd on siiani silme ees?
Külliki: Üks lemmikumaid ja ilusamaid oli Draamateatris Katri Kaasik-Aaslavi lavastatud „Tribaadide öö" (1998). Seal oli ehedus kõigis materjalides, täpne ajastuhõng. Kostüümid, saapad ja korsetid - just ajaloolisi kostüüme valdab Krista eriti hästi.
Krista: Kõik oli punane. Ja valge eri toonides. Isegi punased saalitoolid mängisid kaasa. Aga jah, ajalooline kostüüm on minu jaoks põnev. Samas oleneb kõik näitemängust ja näitlejatest, need kas inspireerivad või mitte.

Krista, olete Viljandi Kultuuriakadeemias stiiliõpetuse ja ruumikujunduse õppejõud. Ugalas ei ole te enam 12 aastat. Tunnete teatrist puudust?
Krista: Jah, tunnen väga. Aga teatrikunstnikel peab olema lavastajaga hea klapp ja tihti on paarid n-ö välja kujunenud. Mina olen kõige rohkem tööd teinud Kalju Komissarovi ja Katri Aaslav-Tepandiga.
Külliki: Minu meelest on Kristal ikka suhteliselt hästi läinud. Mõnel su põlvkonnakaaslasel on palju õnnetum saatus, kuigi on väga andekas inimene ... Sa oled saanud tohutult tööd teha.
Krista: Ja kui seda tööd on järsku vähem või pole üldse, siis on ikka raske.

Mis õde rõõmustab?

Külliki: See, kui kodustel läheb kõik hästi.
Krista: Ja kui saame kõik koos olla. See on õnne tipp!
Külliki: Jah, see on parim aeg!
Krista: Kõige sagedamini on see koht Külli juures, seal on rohkem ruumi. Vend elab ka Tartus ja minul on lihtsam siia tulla kui teistel minu juurde. Ja suvel oleme maal isakodus, Juhani talus. Külli suur armastus on Hiiumaa ja Kõpu.
Külliki: Ma lihtsalt pean saama mere ääres olla, selleta pole tõelist puhkust.

Milline on parim nõuanne, mis õde on andnud?

Krista: Õde hoolitseb väga minu tervise eest. Ja tänu sellele on mõned asjad korda saanud.
Külliki: Teisele on ju hea soovitada, kuidas tuleks teha ... Me räägime Kristaga omavahel lahtise tekstiga ka siis, kui on mure. Ega nõuandmine olegi ju nii tähtis kui ärakuulamine.
Krista: Olen emale ja isale väga tänulik, et mul on õde ja vend! See on nii suur väärtus! Ükskõik mis juhtub, sul on alati, kes sind toetab. Ja see ei ole ta kohus, vaid ta tahabki seda teha.
Külliki: Ma väga tahaksin, et ka meie lapsed suhtleksid omavahel samamoodi - et nad saaksid aru, kui tähtis on perekond. Krista kiituseks öeldes - tema hoiab rohkem sugulaste ja ema sõpradega sidet. Loodan, et minu tütar Maarja võtab selle rolli kunagi üle.

Vanaema roll on teile mõlemale uus?
Krista: See tuletab meelde 30 aasta tagust aega, kui minu Joosep sündis - väike särasilm, keda vaadates ei suutnud silmi uskuda, et kas ta on tõesti minu oma! Nüüd on sama lugu, see kordub. Aga kuna pojatütar, väike Hanna, elab oma vanematega Tallinnas, siis ei näe ma teda nii tihti. Külli saab oma lapselapse Idaga iga päev koos olla.

Kuidas on näha õde te praeguses vanuses?
Krista: Minu meelest läheb Külli järjest ilusamaks. Ta on seda tüüpi naine, kes muutub ajaga kaunimaks ja tegusamaks. Meie ema oli ka selline, keegi ei uskunud ta aastaid. Eks kortsud tulevad ikka, aga sära silmades - see teeb inimese nooreks!
Külliki: Minu üks lemmiktsitaat pärineb „Seitsmest vennast": „Visadus võidab ka viletsad eeldused!"
Krista: Jah, nii ongi, ma ütlen seda ka oma üliõpilastele.
Külliki: Töökuseta ei saa! Sul võivad olla tohutud anded, aga kui sa tööd ei tee, siis on see surnud kapital.

Millal olete õe üle uhkust tundnud?
Külliki ja Krista: Kogu aeg!
Krista: Suvalisel kellaajal!
Külliki: Kui tööst rääkida, siis alles hiljuti - Draamateatri lavastuses „Viimasel minutil" on Kristal väga ilus kujundus ja õdus atmosfäär.
Krista: Kui Küllil on esietendus ja ta tuleb kummardama, on mul loomulikult väga uhke tunne. Aga ka siis oli, kui tema tütar Maarja sai doktoriks - tubli tütar on ka ema teene. Maarja kaitses möödunud kevadel doktoritöö semiootikas ja promoveeriti koos meie venna Andrusega doktoriks ühel ja samal päeval!

Millest unistate?
Külliki: Mina soovin seda, et huumorimeel säiliks lõpuni! Koolivend Peeter Volkonski rääkis kunagi, et kui kord tuleb minna, võiks viimane meel, mis kustub, olla huumorimeel.
Krista: Jah, see oleks küll tore!
Külliki: Niikaua kui suudad naerda ja sel moel asjadest üle olla, oled sa tugev ja pead vastu, ükskõik kui keerukaid olukordi elu toob. Ja eks unistused ole seotud ka sellega, mida kõike tahaks veel näha - kuidas lapselaps Ida kooli läheb ja kuidas tal elus minema hakkab.

Lugu ilmus esmakordselt Elu Lugude 2016. aasta kevadnumbris.