Eriline Eri Klas: Ära vehi nii palju, ega sa helikopter ole
Maailmas on palju erinevaid dirigente: dirigent-pianist, dirigent-helilooja, dirigent-direktor, dirigent-lavastaja jne. Maestro Eri Klas, kes 7. Juunil saanuks 77aastaseks, rääkis ikka, et dirigendi töö ei ole kätega vehkimine, vaid muusikutega ühise tunnetuse loomine ja nende inspireerimine.
„Dirigent võib ka kulmukarvadega dirigeerida. Ära vehi nii palju, ega sa helikopter ole. Vaadake Ester Loitmäed. Laulupeol on tema ees mitmetuhandeline lauljate vägi, tema liigutab vaevalt ühte-kahte sõrme ja nad kõik laulavad. Mulle meeldivad laulupeod, kui mulle vastu vaatavad rõõmsad näod."
"Etendused, mida olen palju dirigeerinud, jäävad mulle muidugi pähe, kuid partituur on etenduse ajal ikka puldil. Kunagi dirigeerisin kontserte ja isegi mõnda ooperit peast. Aga kogemused on nagu hoiatus: kui etenduse käigus midagi juhtub, siis peab dirigent selles pimedas metsas tee leidma ning lavaseltskonna välja juhtima. Võib ju olla küll, et tunned metsa hästi, aga pimedas on õiget jalgrada leida raske, eriti kui lampi kaasas ei ole."
Klassikaraadios 2015. aasta hilissügise saates ütles Eri Klas, et muusika on kõige ülevam keel, mis annab jõudu, hea tuju ja rikastab sind. Ükskõiksus, ümberkantimine ja soperdamine häirib igasugust muusikut ja rikub tuju. Ja katsu siis mängida puhast nooti!
Eri Klas ütles Rahvusooperi nõukogu esimehena teatrimaja 100. sünnipäeval, et teater areneb õiges suunas. „Teatri uue hoone ehitamine on juba omaette ooper ja seotud finantsidega. Aga kõige olulisem minu jaoks on teatri siseliini ehitamine ja uue teatri kujunemine. Publik ei tule teatrisse ega istu saalis ainult selle teadmisega, et üksnes n-ö laulu ära tunda, vaid tahab saada kunstilise elamuse. Selles mõttes on meie vastutus suur ning ees ootab huvitav ja paljulubav aeg. Soovin, et iga uus aasta tooks vanale Estonia majale ikka õnne ja edu. Uhke ooperimaja projekt oli omal aja juba olemas, aga saatuslik hõlmikpuu jäi ette, muidu oleks uus ooperimaja Pärnu maantee ja Süda tänava nurgal juba ammu kõrgunud. Minu ütlemised on öeldud. Minu käest on ikka ja jälle küsitud, et kas on mõni ooper või sümfoonia, mida oleksin tahtnud dirigeerida. Ei ole, sest ma olen neid oopereid mitu ja mitukümmend korda dirigeerinud. Kas on mõni unistuste teater, kus ma pole veel dirigeerinud? Ei ole, ma olen igas maailma otsas teatrites mitmeid kordi dirigeerimas käinud. Ma ei väsi ütlemast, et Estonia teater ja see maja on mulle kõige olulisem.“
Oma 75. sünnipäeval 2014. aasta 7. juunil rääkis Eri Klas oma suhetest meie teise kuulsa dirigendi Neeme Järviga.
„Neemel on minuga samal päeval sünnipäev, ta minust kaks aastat vanem. Nii me oleme koos terve elu roninud ülepoole, aga tema ikka enne mind. Koolis olin ma ju üks saamatu vend, kes matemaatikast ei teadnud midagi. Ma oskasin joonistada ja pidasin viisi. Neeme on olnud mulle suureks eeskujuks, tema võttis mind oma assistendiks Eesti Raadio sümfooniaorkestrisse, kui kõik ütlesid mulle, et mis sa ronid sinna, sa istu taga oma trummireas. Neeme kutsus mind ka Estonia teatrisse juhatama. Ma austan teda tema töövõime ja fanaatilise muusikaarmastuse pärast. Ja mitte kellelgi ei ole aastate jooksul õnnestunud mind ja Neeme Järvit tülli ajada, kuigi nii mõnigi on pidanud Neeme Järvit n-ö enda omaks. Meie vahel ei ole kungi olnud teineteise suhtes vimma ega kadedust, vaid ainult rõõm teineteise edu üle.“
