Eesti mehed kohtingutest ja armastuse leidmisest: elu parimad hetked võivad juhtuda siis, kui sa ei oska neid oodatagi
Viiking internetist
“Minu lugu tõestab, et elu parimad hetked võivad juhtuda siis, kui sa ei oska neid oodatagi. Tutvusin Astridiga ühe netifoorumi kaudu. Ta postitas foorumisse sageli, need tekstid jäid mulle silma ja hakkasime omavahel sõnumeid vahetama. Paistis, et ta on andekas ja hea huumorimeelega naine.
Paar kuud hiljem sain tööotsa samas kandis, kus Astrid elas. Ta pakkus välja, et võiks mulle oma kodukanti näidata.
Linnakesse jõudes rentisin auto ja otsisin endale kodumajutuse. See oli järveäärne talukoht, kus kasvatati hobuseid. Varsti sõitsingi Astridiga kokku lepitud kohtumispaika. Ma ei arvanud absoluutselt, et lähen kohtingule. Tahtsin lihtsalt näha, missugune mu vestluskaaslane päriselus on.
Astrid seisiski maantee ääres. Ma poleks eluilmas suutnud ette kujutada, milline ta välja näeb! See naine teeservas oli ju... viiking! Kui ta poleks mulle naeratanud ja lehvitanud, oleksin arvanud, et näen und. Tal olid pikad heledad juuksed, mis lahtiselt lehvisid. Paljad jalad, maani linane kleit, pruun sõlgedega kinnitatud põll, nahast vöö, selle küljes kott ja pistoda… Ühes käes hoidis ta korvi ja teises kutsikat.
Pidasin auto kinni, me teretasime. “Sa viid meid nüüd festivalile,” teatas Astrid tõsiselt. Mu unenägu jätkus! Ta juhendas mind ja jõudsime keskaegsete varemeteni. Seal jalutasid raudrüüs sõdalased, müütasid kaupa käsitöölised, toimus vibulaskmisvõistlus… Ja minu käevangus kõndis viikingist iludus. Elu sees ei oleks ma arvanud, et mul tuleb selline päev!
Pakkusin Astridile, et kannan ise ta korvi. Hiljem selgus, et selle sees oli piknikukraam. Tema hoidis ühes peos kutsika jalutusrihma ja teises peos minu kätt. Nii me siis jalutasime tol festivaliplatsil…
Hiljem istusime varjulisemas kohas murule. Pakkisime piknikukorvi lahti, sõime ja ajasime juttu. Rääkisime kunstist, ajaloost, minevikust ja tänapäevast. Astrid jutustas mulle oma unistustest, me naersime, mängisime kutsikaga… Mõtlesin, et kui see polegi kohting, siis igal juhul on mul väga tore olla!
Päev hakkas õhtusse jõudma ja festival lõppema. Kaupmehed pakkisid asju kokku, esinejad sättisid end minekule. Pakkusin Astridile, et sõidutan ta koju.
“Sa vist ütlesid, et selles talus, kus sa ööbid, kasvatatakse hobuseid? Ma tahaksin neid näha,” ütles tema.
Sõitsime tallu ja näitasin talle hobuseid. Mäletan, et kutsikas haukus nende peale, aga Astrid patsutas loomi ja rääkis nendega. Siis ütles ta mulle: “Lähme järve äärde ka.”
Läksime, oli väga ilus õhtu. Päike hakkas just loojuma ja kui linnud poleks laulnud, oleks olnud täiesti vaikne. Kutsikas tõmbas end järvekaldal kerra ja jäi magama. Astrid haakis kõigepealt lahti oma põlle ja kleidipaelad. Sõnagi ütlemata võttis ta riided seljast ja astus vette. Pööras siis ringi, vaatas mind ja naeratas. See oli jälle nagu muinasjutus – viikingist sai näkk.
Astridi silmad sädelesid, aga mitte ainult loojuvast päikesest. See oli tõesti kohting. Mitte meie viimane, aga kindlasti üks parimaid.” (Erik, lahutatud)
Mäng aususe peale
“Pihustasin peale oma lemmiklõhnaõli ning sättisin mantlit eriti hoolikalt: nööbid kinni ja hõlmad eest sirgeks. Rihma otsas hingeldas ärevalt mu mopsitõugu koer. Olin valmis välja astuma.
Olin tutvunud selle nutika ja teravakeelse tütarlapsega mõned päevad tagasi. Ühe korra olime juba jalutamas käinud, aga ikka kõditas mul kõhus nagu teismelisel. Ja kui ma olen närviline, kipun hästi palju rääkima.
Minu ärevust tajudes pakkus neiu, et mängime hoopis üht mängu. Mäng oli selline, et kordamööda võime teineteiselt küsida mida tahes. Kes otsustab küsimusele mitte vastata või segab teise jutule vahele – reegel, mis seati sisse puhtalt mu üliaktiivsete vahekommentaaride tõttu –, teeb järgmisel päeval 10eurose annetuse heategevusse.
Neiu kaval plaan tegi mänguks selle, mis võtab uutes suhetes mitmeid kuid. Samas polnud meil veel palju kaotada. Peaaegu nelja tunni jooksul käisime läbi pool Tallinna ja rääkisime kõigest: varasematest suhetest, koertest ja kassidest, pettumustest, soovidest, tööst, unistustest ja perest. Õhtu lõpuks tundus mulle, et tean seda neiut juba ammu...
Järgmisel hommikul oli mu mops lootusetult väsinud ja rahakott mõttelise 20 euro võrra kergem. Aga kui valisin internetist välja heategevusorganisatsiooni, mille kontole võiksin kanda mängus kaotatud raha, tundsin, et olin saanud midagi hindamatut!” (Lennart, suhtes)
Öösel autopesulas
“See oli Tinderi-kohting. Ma olin ka varem selle äpi kaudu naistega tutvunud, aga ükski tutvus ei viinud kaugemale. Päris ausalt öeldes tundub mulle, et vallaliste kohtumissaitidel või Tinderis pole häid naisi. Paljud otsivad ainult tead-küll-mida – sest miks tahaks korralik noor neiu kohtuda võõra mehega kell 12 öösel?
Igatahes, selle neiuga olin juba mõnda aega sõnumeid vahetanud ja sel õhtul otsustasime lõpuks kokku saada. Kohe alguses sain hakkama piinliku naljaga! Olime Snelli tiigi ääres, ütlesime oma tered ja ma küsisin, kas ta ei karda, et ma tükeldan ta nüüd ära – no et võõras mees ja kohtume tiigi ääres. Kui olin selle lause välja öelnud, ehmusin ka ise. Nali naljaks, mõtlesin, et neiu jookseb kohe minema. Õnneks selgus, et meil on sama must huumorimeel!
Jalutasime poole ööni vanalinnas ringi. Arvasin, et sinnapaika see kohting jääbki, aga siis tegi neiu ettepaneku. Tal olla vaja autot pesta, kas ma ei tahaks kaasa tulla. Kell oli kolm öösel! See oli nii ootamatu ja veider, et ütlesin jaa. Nii me siis olimegi kell neli öösel pesulas, kui auto puhas, tõi ta mind koju ära. Midagi muud tol ööl ei juhtunud.
Meie järgmised kohtingud olid juba traditsioonilisemad – ikka kinno ja sööma ja lilled ja...” (Kaupo, vallaline)
Erootiline segadus
“Elan praegu New Yorgis ja siinne kohtingumaastik on parajalt segane. Tohutu hulk väga seksikaid inimesi otsib endale meeleheitlikult sobivat kaaslast. Selle kohta, mis on “sobiv” ja mis mitte, kehtivad omad reeglid. Ideaalne naine on peenike, ilus ja parajalt ära hellitatud – eriti hea, kui ta töötaks modellina! Ideaalne mees peaks olema filminäitleja või oma alal vähemalt võrdväärselt edukas. Jah, muidugi ma liialdan veidi, aga laias laastus on ilusolemine New Yorgis tõesti elustiil.
Ma olen vägagi seda tüüpi mees, kes eelistab juhusuhetele püsisuhet. Kuid eks minulgi tuleb linnadžunglis ellu jääda, nii et olen sattunud põnevatesse olukordadesse. Ükskord tutvusin töö kaudu imekauni naisega. Ta andis mulle oma kontaktandmed juhuks, kui mul tekib tahtmine võtta koos mõned joogid. Selline otsekohesus on New Yorgis tavaline, sest ihaldusväärseid poissmehi on vähem kui vallalisi naisi. Ja ausalt öeldes mulle täitsa meeldib, kui naine on julge. Helistasingi talle ja pakkusin välja, et võiksime reede õhtul minna ühte baari, mis mulle väga meeldib. Ta arvas, et see on hea mõte.
Reede õhtu jõudiski kätte ja ta saatis mulle sõnumi, et jääb veidi hiljaks. Otsisin meile kõige romantilisema nurgalaua ja sättisin ta tooli enda omale lähemale. Kui ta kohale jõudis, küsis ta kohe: “Kuule, kas sa tõmbasid mu tooli enda poole, et ma istuksin sulle lähemal?” Tunnistasin, et just seda ma tegin. “Nonii, siis on see tõeline kohting,” ütles tema. Kui kaua me olime seal baaris olnud? 8 sekundit? Ja juba ma tahtsin teda suudelda!
Jõime mitu viskikokteili ja arutlesime eri teemadel. Järsku teatas tema: “Aeg voodisse minna!” Misasja? Kes läheb voodisse? Kuhu? Segaduses küsisin, kas ta elab lähedal, ja ta vastas, et elab küll. Pakkusin, et saadan ta koju, ja ta naeratas vastuseks. Ma sain väga hästi aru, mida see naeratus tähendab, aga kui jõudsime ta maja välistrepile, lisas ta igaks juhuks: “Tahaksid sa üles tulla? Ma näitaksin sulle oma maale.” Ahsoo, et ta maalib ka? Ega ma vist poleks pidanud väga imestama, sest õhtu jooksul suutis ta mulle rääkida umbes kümnest hobist, millega ta tegeleb, ja sama paljudest töökohtadest, mis tal on juba elu jooksul olnud. Ütlesin, et vaataksin ta maale hea meelega, kuigi kahtlesin, et asi sinnamaani jõuab.
Kell oli kaksteist läbi. Seal me siis olime, mina ja see naine, tema kass ja hiigelsuur koer. Mult küsiti, mis ma juua tahan. Ütlesin, et võtaksin hea meelega klaasi viskit. “Missugust?” täpsustas mu kaaslane. Tal oli kodus tohutu alkoholivalik! Nii palju pudeleid pole ma näinud ühegi teise naise juures.
Ta kallas mulle viskit ja istus diivanile. “Tule siia,” kutsus ta magusal häälel. “Mängime… jengat!”
Oota, misasja, mõtlesin mina. Võib-olla kõik ei tea, mis jenga on? See on lauamäng, kus mängijate ees on puuklotsidest torn ja nad püüavad kordamööda võtta klotse, ilma et torn ümber kukuks. No igal juhul selgus, et ta t a h t i s k i päriselt jengat mängida. Mis siis ikka, arvasin mina. Me mängisimegi, aga see oli pingeline ja veidralt erootiline kogemus. Kaotasin vahepeal meelega, et seis oleks võrdne.
Kell kolm öösel otsustas mu kaaslane, et läheb õue koera jalutama. Mõtlesin umbes kümnendat korda, et ma ei saa millestki aru. Otsustasin, et on vist aeg koju magama minna. Ütlesin talle, et sätin minekule, aga tema astus mulle ligi, vaatas otse silma ja sosistas: “Kuidas? Sa pole mind veel suudelnud.” Järgmised pool tundi me just seda tegimegi. Koer võis lõpuks päris tüdinud olla.
Juhuks, kui kedagi huvitab, siis – ma tõesti nägingi selle naise tehtud maale!” (Georg, vallaline)
Printsess rannaliival
“Olin puhkusel, kui meie lugu algas. Vedelesin sõpradega rannas ja meist möödus maailma kõige ilusam naine. Ma ei teagi enam, mis mind kõige rohkem rabas. Tema muretud silmad? Süütu naeratus? Salapärane ilme? See, kuidas ta liiva oma jalgade alt õhku pildus, kui ta kõndis? Teadsin kohe, et see naine on väga eriline! Ta kõndis meist mööda, istus maha ja hakkas päikese käes raamatut lugema.
Pidin teda uuesti nägema, aga kuidas? Ma ei saanud ju talle niisama ligi astuda ja öelda: “Kuule, sa oled väga ilus, ma tahaksin sinuga tuttavaks saada.” Kohe kindlasti mitte! Nii kulunud lause peale oleks ta lihtsalt minema jalutanud. Aeg muudkui tiksus ja tiksus, aga mul ei tulnud pähe ühtegi head mõtet. Kaunitar tõusis püsti ja pakkis oma koti kokku. Nii, mõtlesin mina, ongi kõik…
Õnneks unustas ta maha oma raamatu! Kahmasin selle maast ja jooksin talle järele nii kiiresti, kui vähegi suutsin. Ise naeratasin nagu tohman. Sama soojaga ütlesin talle oma nime ja kutsusin ta kohtingule. Ta oligi nõus!
Leppisime kokku, et sööme koos õhtust. Terve ülejäänud päeva ei suutnud ma millelegi keskenduda! Olin elevil ja veidi närvis, aga tahtsin väga-väga selle neiuga kohtuda ning temaga pikemalt vestelda.
Et oli mõnus suvine aeg, siis tundus sobiv, et sööme kenas rannakohvikus. Olin esimesena kohal ja nägin, kuidas ta uksest sisse astus. Ta kõndis minuni nagu printsess! Milline lihtne, aga jalustrabav naine.
Kui olime toidu ära tellinud, tegin temaga juttu sellest raamatust, mille ta peaaegu randa unustas. Ta jutustas, et see raamat räägib kahest hingesugulasest ja nende pöörastest seiklustest. Olen ka hingelt seikleja, nii et see raamat tekitas mus kohe huvi!
Kui sel õhtul hüvasti jätsime, olin täiesti kindel, et kohtume varsti jälle. Terve kodutee mõtlesin ainult oma printsessist! Matilde… võis see olla armastus esimesest silmapilgust?
Möödunud on üheksa kuud. Mina ja mu printsess teeme ettevalmistusi, et astuda väga tähtis samm oma ühisel teel. Elu on hea, kui su kõrval on õige kaaslane!” (Allan, suhtes)
Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2016. aasta mais
