Aarne Rannamäe - mees, kellele meeldisid kaamelid ja liiv


Aarne Rannamäe - mees, kellele meeldisid kaamelid ja liiv

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2017. aasta suvel

Aasta tagasi, laupäeval, 10. septembril ehmatas Aktuaalse Kaamera ankur Neeme Raud vaatajaid teatega, et meie hulgast on ootamatu terviserikke tõttu lahkunud Aarne Rannamäe.   

Kõik, kes telerite ees istusid, tardusid paigale – see ei saa olla võimalik! Ta polnud ju veel kuuekümnenegi, oli alles mõni kuu tagasi saanud viiekümne kaheksa aastaseks, mis tänapäeval pole veel mingi iga. Järgmisel päeval võisid kõik näha populaarset raadio- ja telesaatejuhti eelmisel neljapäeval salvestatud Anu Välba saates „Hommik Anuga”, kus ta mõjus rõõmsa ja päevitununa, suve järel mõnusalt lõõgastununa, ja mis kõige tähtsam, täiesti tervena.

Paratamatult paneb see Rannamäe enda kombel mõtisklema ajakirjanike keskmisest elueast. „ÜRO demograafid väidavad,” on ta arutlenud ajakirjandusüliõpilasena 1980. aastal, „et kõige lühem keskmine eluiga on ajakirjanikel, nende seast aga eriti raadio- ja televisioonižurnalistidel. Nõnda siis peaks Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistika eriharu või ajakirjandusdoktor Juhan Peegli kabineti ukse kõrval seisma silt: „Ettevaatust! Elukardetav!””

Selle lausega on Rannamäe tsiteerinud oma suurt eeskuju Valdo Panti, teadmata siis veel, et nii nagu see käis Pandi kohta, kehtib see ka tema enda kohta. Tõsi, ajakirjanike keskmise eluea tõmbab sageli alla nende krooniline uudishimu – liiga sageli topivad nad nina ohtlikesse paikadesse ning saavad juhuslikust või vähem juhuslikust kuulist surma. Sellest viimasest õnnestus Rannamäel pääseda, kuigi tema peaaegu eluaegne kirg oli Lähis-Ida, mis on juba pikemat aega enesetaputerroristide taimelava. Tõsi, kord Palestiina valimiste ajal sattus ta Iisraeli piiripunktis olukorda, kus kuul juba rauda tõmmati, aga kaugemale asjad siiski ei läinud.

Loe veel

1996. aastal tunnistas Rannamäe usutluses ajakirjanik Tiina Kolgile, et kui ta telerist kaamelit või liiva näeb, jääb ikka sellele kanalile pidama. Muidu oli ta hullumeelne klõpsija, kes tahtis teada, mida kõigil 30 kanalil näidatakse. „1987. aastal algas huvitav aeg,” meenutas Rannamäe intervjuus. „Toimetusel oli küllalt raha mööda Nõukogude Liitu ringiliikumiseks.” Esimesed pikemad komandeeringud viisid Kesk-Aasiasse ja Jakuutiasse, kusjuures Rannamäe võttegrupp oli üldse esimene televõttegrupp, kes käis Jakuutia teemandi- ja kullakaevandustes. Aasta hiljem tegid nad islami saateid Kesk-Aasiast ja Aserbaidžaanist, rääkides juba siis islamist kui tõusvast jõust. Marssisid islami ülikooli medresesse sisse ja ütlesid, et tahavad saadet teha. Algul neid küll umbusaldati, aga kui mõisteti, et neil on tõsine huvi, siis võeti omaks ja kõik uksed avanesid.

Järgmise kümne aasta jooksul käis Rannamäe koos kaamerameeste Priit Murusalu ja Rein Spulgega ära kolmekümne viies riigis. „Kui Jeruusalemmas või Ammanis jala maha panen, valdab mind eriline tunne – tegemist pole mingi igava Euroopaga. Sinna piirkonda jõudes tajun, et olen koju jõudnud, teise koju,” võttis ta oma emotsioonid kokku. Võib-olla oligi ta eelmises elus araablane või juut, kes teab? Igatahes igatses Rannamäe sinnakanti korrespondendikohta, aga ETV tollases vaesuses polnud korrespondendikohta veel Moskvaski, kuigi see oleks pidanud olema meile kõige tähtsam. Tõsi, Moskvasse suudeti korrespondent saata õige pea, korrespondendipunkt seati sisse ka Washingtoni ja Brüsselisse, aga Jeruusalemm jäigi Rannamäe unistuseks.

Tühik täitmata

Aarne Rannamäest tekkinud tühik meie tele- ja raadiomaastikul on tänaseni täitmata. Tema eluajal ei saadudki võib-olla aru, kui oluline tegija ta oli – nagu see oleks esimene kord, kus inimese väärtus selgub alles siis, kui teda enam pole –, aga nüüd tunnevad vaatajad temast puudust igal teisipäeval, kui tele-eetrisse pidanuks minema „Vabariigi kodanikud”, ja kuulajad laupäeval, kui Vikerraadios väideldakse „Rahva teenrite” saates. Mitte et praegused saatejuhid oleksid kuidagi viletsamad, aga nad on teistsugused. Isegi nii teistsugused, et Rannamäe telekolleeg Peeter Kaldre loobus vabatahtlikult „Rahva teenrites” esinemast, tundes end seal ilma Rannamäeta üksildasena.

Mis oli see, mis tegi Rannamäe nii erakordseks? Oli see tema kordumatu karisma? Ta oli tark, suure lugemusega ja väga töökas, teadis alati väga täpselt, millest rääkis. Ka oli ta väga tasakaalukas. Kuigi tema intervjueerimisstiil võis olla ründav, ei mõjunud see ebaviisakalt. Ta ei läinud kunagi endast välja, kui intervjueeritav püüdis juba kolmandat korda vastusest kõrvale hiilida.

Kui teleajaloo vaieldamatud esinumbrid Valdo Pant, Rein Karemäe ja Mati Talvik saavutasid populaarsuse tänu mitmekülgsusele – nad kõik tegid muuhulgas ka meelelahutussaateid –, siis Aarne Rannamäe ei hälbinud poliitikasaadetest kunagi. Võib-olla vajaksime tema hindamiseks mingit täiesti teistsugust skaalat? Mõnevõrra paneb asjad paika Valdo Pandi nimeline publitsistikapreemia, mille Aarne Rannamäe pälvis 2008. aastal järjekorras viiendana. Enne teda olid selle saanud Rein Karemäe, Mati Talvik, Lembit Lauri ja Toomas Uba.

Sündinud ajakirjanik

Aarne Rannamäe sündis pere ainsa lapsena 10. mail 1958. aastal Tartus. Tema isa oli Tartu autoremondi katsetehase varustaja, ema töötas ETKVL-i rõivalaos. Mis tähendab, et pere oli heal järjel. Hea varustaja võis saada direktori palka või rohkemgi, sest ettevõtte edu (loe: plaanitäitmine) sõltus suuresti sellest, kui hästi suutis varustaja Nõukogude Liidu avarustest vajalikke juppe välja rääkida. Ja töökoht mõnes ETKVL-i laos oli unistuste tõeline tipp. Kaaslased mäletavad, et Aarnel oli ikka mõni rõivaese, mida poest osta ei saanud.

1976. aastal lõpetas Aarne Tartu 8. Keskkooli (nüüd Forseliuse kool) kirjandusklassi. Selle kooli tegid kuulsaks Mati Unt ja tema kirjandusõpetaja Vello Saage, kirjandusklassi võeti vastu konkursi alusel. „Aarne lugemus oli juba siis palju suurem kui teistel klassikaaslastel,” mäletab klassiõde ja hilisem kursusekaaslane Krista Aru, „ja ta oli väga hea sulega. Õpetaja Saage püüdis teda visalt kirjutama suunata, aga ebaõnnestunult. Eriti valjusti protesteeris Rannamäe siis, kui koduseks tööks anti kirjutada mõni luuletus või esineda kõnekooris. See polnud tema rida, aga mis tal üle jäi.”

Kõige enam paistis Rannamäe silma siis, kui läks ajalootundides õpetajaga vaidlema, sest just seal selgus, kui palju ta teab riikidest ja eri riigikordadest. Klassikaaslased on meenutanud, et ta pidas juba põhikoolis kaustikut, kuhu kirjutas kõik, mida teadis välispoliitikast, sealhulgas USA presidente ja nende lugusid. Nii oli talle juba üsna noorena selge, et tahab saada välispoliitiliste teemadega tegelevaks ajakirjanikuks.

Kui inimesel on kutsumus, siis ta lihtsalt ei saa teisiti, kui peab seda järgima. Aarne töötas ETV-s kokku 35 aastat, tehes kogu aeg põhimõtteliselt sama tööd. Kuigi kõikvõimalikud karjäärinõustajad on kindlad, et inimene ei peaks olema samal ametikohal üle 4‒5 aasta, sest see kasvatab sambla selga! Aarne isegi ei mõelnud telemajast lahkumisele, kuigi ettepanekuid mõne erakonna nimekirjas riigikokku minna või ministri ametikoht võtta, tehti talle mitmeid.

Meelis Atonen on avalikult tunnistanud, et kutsus Rannamäe kaitseministriks, mis võinuks talle ju atraktiivne olla. Aga ei olnud. Rannamäe tegi talle kähku selgeks, et tema on ajakirjanik ja et just ajakirjanikuna on temast Eesti riigile kõige rohkem kasu.

1976. aastal avati Tartu Ülikoolis ajakirjandusosakond, kuhu võeti vastu terve kursus. Seni sai ajakirjandust õppida eesti keele ja kirjanduse lisaerialana. Kolme esimese kursuse jooksul tegid kõik tutvust kõigega ‒ praktikal käidi nii ajalehetoimetustes kui ka raadios ja televisioonis. Kitsam spetsialiseerumine algas neljandast kursusest ja viies kulus suuremalt jaolt diplomitöö kirjutamisele. Igatahes pidi igaüks kolme aasta jooksul nii endale kui ka õppejõududele tõestama, mis talle kõige paremini sobib. Rannamäe potentsiaal paistis välja nii varakult, et 4. kursusel saatis õppejõud Hagi Šein ta praktikale otse Simon Joffe juurde, kes noormehele mittekoosseisulise autorina kohe tööd pakkus. Niisiis tõlkis Rannamäe 5. kursusel AK-le usinasti välisuudiseid ja kirjutas diplomitööd Valdo Pandist. 

Suur eeskuju

Rannamäe on korduvalt kahetsenud, et tal polnud kunagi võimalust Valdo Pandiga kohtuda. Kui Pant 1976. aasta juuli lõpus suri, tegi Rannamäe parajasti ülikooli sisseastumiseksameid. „Mida teab meie põlvkond õigupoolest Valdo Pandist ja tema loomingust?” küsib Rannamäe oma lõputöös retooriliselt. Ja vastab: „Pant kui meie rahvusliku televisiooni säravaim täht – seda loomulikult. Paraku langes tema telepublitsistika tegemise kõrgperiood tollesse kaduvasse aega, mil öeldud sõna otsemaid õhku haihtus. Tõsi, tema saadetest on alles sõnasõnalised tekstid ja uskuge või mitte, nende tekstide juurde pole pilti vajagi, sest piisab mälestusest. Iga fraas meenutab otsekohe elavat Panti. See on imetlusväärne. Niimoodi oskas sõnu siduda ainult tema. Nüüd ma tean, mis on selle oskuse taga ‒ kuidas ta tundide kaupa otsis ainult ühte õiget väljendit, mis paneks kogu mõtte paika ilma liigseid sõnu tegemata, mis paneks kuulama.”

Kuid Pant ei olnud Rannamäe ainus eeskuju. Sügavat lugupidamist tundis ta ka oma õpetaja Vello Saage, samuti Simon Joffe vastu, keda pidas oma mentoriks ja kellel ta veel Iisraeliski mitu korda külas käis. Mõlemat tsiteeris ta sageli. 1981. aasta suvel teatas Teleleht, et viis seitsmeteistkümnest žurnalistikaosakonna lõpetanust õppisid televisiooni eriharus, ja nemad ongi esimesed Eesti kutsediplomiga teleajakirjanikud, kes sügisest ETV-s tööle hakkavad. Need viis olid Aarne Rannamäe, Koit Raud, Aune Nuiamäe, Priit Jõgi ja Katrin Saks. Neist sügavaima vao ongi endast maha jätnud Aarne Rannamäe, aga ka Katrin Saksa ja Koit Raua töö ei möödunud jälgi jätmata. Lühikeseks jäi nii Priit Jõgi kui ka Aune Nuiamäe (Unt) telekarjäär – esimene elab nüüd Saksamaal, teine on Tartu Ülikooli õppejõud.

Kiire karjäär

Rannamäe tuntus ja usaldusväärsus ei tulnud iseenesest, kuigi võiks arvata, et mis seal siis ikka – puhas tubane töö, ründad aga poliitikuid ja plusspunktid muudkui kukuvad. Populaarsuse taga oli aastatepikkune visa töö. ETV koosseisuliseks töötajaks, täpsemalt propagandasaadete peatoimetuse toimetajaks võeti Aarne Rannamäe 2. novembril 1981. Tegelikult tähendas see töö jätkamist välistoimetuses Simon Joffe käe all. See oli tore väike kooslus, kus peale Joffe olid veel väliskommentaator Rein Soomets ja tõlketoimetaja Loreida Kremm.

Esialgu ei teinud Rannamäe muud, kui tõlkis AK-le TASS-i ja APN-i (Агентство печати „Новости”) välis- ja muid uudiseid, jäädes teistele üsna märkamatuks. Välistoimetusse võeti ainult keeleoskajaid inimesi. Kursusekaaslane Aune Unt kinnitab, et Aarne oskas juba oma teleaja alguses hästi inglise, vene ja soome keelt, saksa keelt õppis ta hiljem juurde ning üht-teist teadis ka rootsi keelest. Välistoimetusel oli ka oma, eriti tundlik raadiovastuvõtja, millega nad kuulasid välisjaamu ning kujundasid nende uudiste põhjal omaenda arusaama maailmast.

Rannamäe tegi kiiret karjääri – juba pooleteise aasta pärast, 1. aprillil 1983, on ta saanud propagandasaadete peatoimetaja asetäitjaks, mis tähendas, et tema alluvuses töötasid Andres Vihalem, Mati Talvik, Uno Maasikas, Märt Müür, Mati Narusk ja teised tollased staarid. Peatoimetaja Sergei Sverdlik ütleb, et pakkus Rannamäele seda kohta kui targale, töökale ja perspektiivikale noorele mehele, Tõsi mis tõsi, kuid tõsi on seegi, et kõigile eelpool nimetatule ei pakkunud funktsionääri amet eriti huvi, neil oli oma saadetegagi tegemist. Rannamäel oli aga väike omakasu sees – nüüd sai ta oma saate, mida juhtida, ja selle nimi oli „APN-i külalised”.

APN-i on üldiselt peetud KGB ajakirjanduslikuks filiaaliks, aga 1980-ndate esimesel poolel olid selles saates esinevad isikud omamoodi põnevad, kellega sai maailma asjadest rääkida otsesemalt kui muidu. Tänapäeval võib see tunduda veider, aga n-ö siseinfot valdavad inimesed olidki oma väljaütlemistes sageli kindlamad ja otsekohesemad, sest neil polnud põhjust olla ettevaatlik igaks juhuks.

Põhjalikkus ennekõike

Suur läbimurre tuntuse poole tuli Rannamäele siis, kui Mati Talvik ta 1985. aastal kaassaatejuhi ja -autorina „Vaatevinkli” saatesse kutsus. „Vaatevinkel” on teadagi olnud üks ETV kõige vaadatumaid saateid läbi aegade. Talvik tahtis selle tegijate hulka eri vanuses inimesi ning Aarne oli karismaatiline ja kiiresti arenev noor, kelle hoolde sai usaldada „Vaatevinkli” rahvusvahelisele elule pühendatud rubriigi. „Maailm oli ärev juba siis, kuigi muidugi mitte nii pöörane kui praegu. Ja Rannamäe oli just õige mees kõike seda kajastama. Pealegi sattus tollal Eestisse juba põnevaid välismaiseid ajakirjanikke, keda saatesse kutsuda,” meenutab Mati Talvik.

Siinkohal võiks tuua mõned näited teemadest, mille Rannamäe „Vaatevinklis” kõne alla võttis. 2. veebruaril 1986 kõneles ta Izvestija ajakirjaniku Boriss Vinogradoviga Kambodža diktaatori Pol-Pothi erakordselt julmast režiimist. 13. veebruaril 1986 rääkis Iraani-Iraagi sõjast, täiesti mõttetust sõjast, milles ohvreid oli miljoni ringis. 10. aprillil 1985 pühendas ta oma lõigu kosmosevallutamise 25. aastapäevale ning NSVL-i ja USA koostööle selles vallas. Nimelt sai 15. juulil 1975 teoks nende ühine katselend, Sojuzi ja Apollo põkkumine ning kosmonautide üleminek ühest laevast teise. 30. jaanuaril 1986, kui ameeriklaste otsus tiibrakettide paigutamise kohta Euroopasse oli juba tehtud, andis Rannamäe põhjaliku ülevaate võidurelvastumise hinnast. Sellest ülevaatest selgub üsna hästi, kui palju tööd pidi ta ühe väikese saatelõigu valmimiseks tegema.

„Aastatuhandete jooksul on inimkond pidanud ligikaudu 14 000 sõda, milles on ühtekokku oma elu jätnud 4 miljardit inimest. Ja kui 18. sajandil toimunud Seitsmeaastane sõda nõudis praegusesse dollarikurssi ümberarvestatuna kulutusi umbes 350 miljonit dollarit, ja sajandialguse Vene-Jaapani sõda 1,3 miljardit, siis fašismi purustamiseks II maailmasõjas kulutasid liitlasriigid juba 695 miljardit dollarit, täielikult purustati 1710 linna ning maatasa pommitati 32 000 tehast ja vabrikut.”

 

Suurepärane pereinimene

Seda et Rannamäe oli ebamaiselt töökas, on rõhutanud kõik, kes teda tunnevad. Isegi endisaegsed pruudid on kinnitanud, et suhtest ei saanud asja, kuna Rannamäe töötas kogu vaba aja ja teda mõnele seltsielulisele üritusele tirida oli sama hästi kui ilmvõimatu. Ülikooli ajal elas Rannamäe kodus ja kui ta juhtuski olema ühikas ajal, mil teised hakkasid prallet üles võtma, läks tema ära koju, et õppida pähe järjekordsed 50 uut võõrkeelset sõna.

Sellega seoses on liikvel jutt, et Juhan Peegel soovitanud Aarnet kursusevanemaks just sellepärast, et ta oli suhteliselt eraklik. Teadaolevalt käisid kagebešnikud kursusevanemaid regulaarselt kimbutamas, et kursuse meelsusel kätt pulsil hoida. Aga kui kursusevanem väljaspool kooli oma kursusega suurt ei suhelnud, siis tal polnudki millestki rääkida.

Rannamäe oli suurepärane pereinimene. Krista ja Aarne abiellusid 21. detsembril 1984 ning nagu kunagi tõdes aegumatu klassik Leo Tolstoi, siis õnnelikest abieludest polegi midagi rääkida. Õigupoolest olid nad suurepärane meeskond nii kodus kui ka tööl, tehes koos kahte Rannamäele olulist saadet: „Välisilm” ja „Vabariigi kodanikud”. Peres kasvas kaks tütart, Ragne ja Liisa, kellele ta oli väga hea isa. On meenutatud, milline rõõm tal oli selle üle, et Liisa on pärinud tema keeleande.

Rannamäe töökoormus oli pikka aega ebainimlikult suur. Ta oli samal ajal uudisteankur ja välistoimetuse juht, toimetades ja juhtides paralleelselt „Vabariigi kodanikke”, „Välisilma” ja laupäevast raadioväitlust „Rahva teenrid”. Lisaks oli ta üks põhitegijaist kõikvõimalikes valimisdebattides. Ja mitte kunagi ei lasknud ta latti alla. Ta oli alati väga põhjalikult valmistunud, tundis teemat läbi ja lõhki ega lasknud kellelgi endale kärbseid pähe ajada.

Äärmusest äärmusesse

Avalikkusele öeldi küll, et Rannamäe lahkus ootamatu terviserikke tõttu, kuid tagantjärele mõeldes see ehk nii ootamatu polnudki. Südameprobleemide tõttu kutsuti talle korduvalt kiirabi, ka töö juurde, ta viidi haiglasse, kuid lasti sealt pärast esialgseid uuringuid varsti välja. Kristale kinnitas ta alati, et midagi ei leitud. Ja sinna see jäi.

Kõigis teistes asjades oli ta alati väga põhjalik. Kui juba, siis juba ‒ ikka äärmusest äärmusesse. Sellesse rubriiki kuulus ka tema jooksuharrastus. Teada on, et tippaegadel jooksis ta kuni 350 kilomeetrit kuus. Alguse sai kõik mingil ajal selle sajandi alguses, kui ta oli istuva eluviisi ja kaootilise söömisrežiimi tõttu juba üsna ümarikuks muutunud. Ta leidis endale sobiva dieedi, mida jälgis elu lõpuni piinliku täpsusega, ning asus fanaatilise järjekindlusega maratone läbima. Teada on, et ta tahtis saada aja alla nelja tunni, aga põlved ütlesid enne üles, nii et parimaks saavutuseks jäi 4 tundi 20 minutit. Igatahes sai ta ennast piitspeenikeseks tagasi ja selliseks ka jäi. Mis sunnib Mati Talvikut nüüd, tagantjärele murelikult küsima: kas selline enesepiitsutamine on ikka tervislik?

Rannamäed on vahel süüdistatud liigses kriitilisuses oma intervjueeritavate suhtes, kuid kõige kriitilisem oli ta enda vastu. Hinnangud, mida ta endale andis, olid väga täpsed ja läksid paraku täide. Ta murdus, mitte ei paindunud.

Elus on ikka küsimusi, millele kunagi vastust ei leita, sealhulgas sellele, kust siis jookseb tervislikkuse ja ebatervislikkuse piir? Ja miks lõpevad elud mõnikord nii ülekohtuselt vara? Ega olegi muud, kui tuleb leppida sellega, mis on, ning olla rõõmus selle üle, et oleme saanud osa nii hea ajakirjaniku loomingust, kui seda oli Aarne Rannamäe.

Kolleegid Aarne Rannamäest

Mati Talvik:

„Aarne oli suurepärane kolleeg kõige laiemas ja sügavamas tähenduses. Ajakirjanikuna oli ta Eesti tipptase n-ö kõrgema pilotaaži alal, välis- ja siseelu kommenteerijana. Sel põllul pole ühelgi kündjal nii pikka ja sirget vagu täna enam ette näidata. Kui isikuomadusi oleks võimalik vahetada või laenata, siis oleksin Aarnele kindlasti pidevalt võlgu jäänud.”

Andres Kuusk:

„Aarne panust on keeruline üle hinnata. Ta oli mees nagu orkester, suurepärane saatejuht, hea manager ja vaieldamatu arvamusliider. Ta ei roninud kunagi ETV superstaaride nimekirja, kellest kirjutavad seltskonnalehed. Ta lihtsalt oli superstaar. Aastakümneid olid ETV välispoliitikasaated tema vedada ja selles vedamises oli visiooni. Aarne teadis juba enne 11. septembrit, et Lähis-Idas otsustatakse uue sajandi maailmarahu küsimus. Ja selles, et meie usaldusväärsus oli nii kõrge, oli temal vaieldamatult suur teene. Saatejuhina teda armastati ja vihati, aga tema arvamus läks kõigile korda. Ja kuigi tema ütlemised võisid mõnel õrnahingelisel silmast vee välja võtta, oli tal tavaliselt õigus. Ja kolleegid teda seetõttu ka austasid.”

Renita Timak:

„Aarne oli sise- ja välispoliitiliste küsimuste käsitlemisel erakordselt tugeva analüüsivõime, loogilise arutluse ning oskusega püstitada kõige põletavamaid küsimusi. Autori ja intervjueerijana oli ta täpne, kiire, selge ja terav. Ta tõusis kogu Eesti ringhäälingus esile omanäolise publitsistina, kelle loomingu põhiprintsiip oli väärtusliku sisu tippkvaliteetne käsitlus.”