Lugedes artiklit tuli nostalgia tunne. Seetõttu kirjutan mõned meenutused.
Mina kolisin Õismäele 30. augustil 1976, 2 päeva enne esimesse klassi minekut. Isa edutati töökohal ja nii tuli Rakverest oma majast kolida korterisse. Meie maja oli Harku järve lähedal individuaalelamute kõrval ja sinna olid korterid saanud riigitöötajad ja kunstiinimesed, ka päris palju tuntud inimesi. Mällu on sööbinud esimene pilt minu uuest toast, ilus valge mööbel ja voodil ootasid mind minu mõmmi ja nukk. 31.augustil sain korra harjutada kooliteed ja edaspidi mõni päev hiljem pidin juba päris ise kõigega hakkama saama. Ema sai ka kohe hea töökoha ja minu jaoks polnud aega. Sain endale võtme kaela ja peale kooli pidin ise leidma kodutee. Korra juhtus, et läksin vale maja uksest sisse ja üritasin tuppa pääseda ja paar korda läksin ka valesse trepikotta.
Elasin ja käisin Õismäel koolis 11 aastat, siis lahkusin kodust ja enam pole Õismäel palju-palju aastaid käinud.
Kaia Veskimeister

Mul oli maalapsena kujutlus Tallinnast kui miskist kaugest ja kättesaamatust, aga ometi sain ma hakata kuuendas klassis Tallinnas koolis käima. Samal ajal ehitati ka Õismäed. Olin kuulnud, et see on rõngaslinn ja seal keskel on veehoidla (tiik). See tundus nii müstilisena ja mul oli endal ka suur soov Tallinnas elama hakata. Siis ühel kuumal suvepäeval kutsus sõbranna mind kaasa, et tal on vaja Õismäel sugulastel külas käia, et tule ka kaasa. Muidugi läksin. Meeles on see, kuidas me kuuma päikese käes otsisime seda maja. Seal olid suured kivihunnikud ja me ronisime neist üle. Mõtlesin, et millal küll see kõik valmis saab, et siin elada saab.
Kui siis leidsime soovitud maja üles, hakkasime trepist üles minema. Ühe ukse taga ütles sõbranna, et siin elab Kaie Kõrb. Ta oli siis juba nii palju tuntud, et ma teadsin teda.
Õismäel käigust on meeles see palav päev ja lapselik mõtlemine, et siin ju küll midagi ilusat ei ole. Mõned aastad hiljem külastasin taas tuttavaid seal ja siis oli pilt juba teine - kui hommikul trolli peale läksin, oli seal ilus ja roheline.
Ja nüüd aasta tagasi, kui istusin lapselapsega Õismäel mänguväljakul, tuli mulle see kõik meelde. Istusin ja vaatasin neid maju ja mõtlesin, et hea, et minust tallinlast ei saanud, et sellises kivilinnas on ikka kurb elada. Sul on ainult üks väike korter koduks, see on kogu su maailm ja ei mingit oma aeda, õue ega lilli.
Sirle

Hea lugeja, kui teil on mälestusi Väike-Õismäe ehitamise või sinna kolimise kohta kas siis või praegu, siis kirjutage need elutark@delfi.ee