2. märts, kolmapäev. Kuus päeva tagasi on Venemaa Ukrainale kallale tunginud. Maailm on vapustatud – kuidas edasi? Selles üldises peataolekus saab väikese Eesti peaministrist korraga rahvusvaheline superstaar.
“Euroopas on sõda. Kuidas nüüd edasi toimida? Mida sellest kõigest arvata?” Eesti peaminister Kaja Kallas oli üks neist, kellelt seda küsiti.
Nii alustaski ta 2. märtsi hommikut kell kaheksa intervjuuga Kanada suurimale ajalehele The Globe and Mail. Kallas võttis selleks aega pool tundi. Tundub vähe, aga peaministri päevaplaani tihedust arvestades tegelikult palju.
Kell pool üheksa nimelt ootas teda juba brittide ajaleht Sunday Times.
Kell kaks oli kavas intervjuu Soome MTV3-le.
Kell pool viis õhtul oli intervjuude järjekorras Saksa Tagesspiegel.
Seejärel ootas oma järge Suurbritannia rahvusringhäälingu saade “Newsnight”.
Ühe päevaga Kanada, Suurbritannia, Saksamaa, Soome. Oli sõja algus ja Kallas tegi päevakavas ruumi, et Eesti sõnumit maailma viia.
Enam ta iga päev nii palju aega meediale ei kuluta. Välismeedia huvi on aga endiselt suur. “Praegu määrame intervjuuaegu juuni teise poolde,” ütleb Kallase kommunikatsiooninõunik Helen Rits mai alguses. Pidevalt on järjekorras enam kui 40 väljaannet.
Kaja Kallasest on saanud rahvusvahelisel areenil mitte üksnes Eesti, vaid pea terve Kesk- ja Ida-Euroopa eestkõneleja. Kõik tahavad kuulda, mida tal öelda on.
Sügisel ei pannud paljud Euroopas ega Ühendriikides tähele esimesi teateid, et Venemaa koondab Ukraina piiri äärde vägesid. Eestis aga pandi, siin ei olnud illusioone Venemaa ega tema kavatsuste kohta.
Aga mida siis teha? Ei ole ju kasu, kui ronida Pika Hermanni torni ja sealt kahte panni kokku tagudes hüüda: “Varsti hakkab sõda, olge valmis!” Aga midagi pidi ju tegema.
Ja plaan sai valmis.
Kaja Kallas hakkas intervjuusid andma ja tema nimi ilmus mainekate ajalehtede arvamuskülgedele. “Ärge langege Putini lõksu,” hoiatas Kallas detsembris maineka USA ajalehe avaküljel. Kallas valmistas maailma sõjaks ette. Ja nagu selgus, tuli see tal põrgulikult hästi välja.
Töö komisjonides ja koridorides on tähtis, aga otsuselangetajad kõigis riikides kuulavad avalikku arvamust. Ja avalikku arvamust aitab kujundada ajakirjandus.
