Emmates enda elusid

“Kogu elu on mulle meeldinud suhelda endast vanemate inimestega,” lausub näitleja Ester Kuntu (31). “Elutarkus on minu jaoks midagi väga võluvat.”

Ester istub köögilaua all. Ta on 5, võib-olla 6. Kell on palju, väikesed tüdrukud peaksid juba magama, aga Ester ei taha minna.

Ümber laua istuvad tema noorte vanemate noored sõbrad. Neil on lõbus ja jutt jookseb laia lindina. Ester kuulab, kuni suurte inimeste sõnad sumbuvad suminaks. Sealsamas, köögilaua all, tuleb uni.

“Nii kaugele, kui ma mäletan, olen alati tahtnud suureks saada,” lausub oleviku Ester. “Juba lapsena oli mul elu suhtes tohutu uudishimu. Võisin lõputult kuulata täiskasvanute jutte, ilma et igav hakkaks.”

Tal on väike tütar. Omaette elamine. Mitu õpitud ametit. Ees ja taga suured rollid – Mari menukis “Tõde ja õigus”, tänavu Una hingekriipivas lavastuses “Musträstas”. Nahal esimesed, veel õrnad visandid joontest, mida aeg maalida plaanib.

Küsin: “Nüüd sa siis oled – suur?”

“Ei ole,” tõrjub Ester muiates. “Kui sain 30, siis jah, midagi minus muutus, aga kui elu annab uue keerulise olukorra, siis mõtlen jälle, et ei oska veel sellega toime tulla. Kui olen hädas, saan abi inimestelt, kes on elus olnud palju kauem kui mina – ilmselt see­tõttu ei meeldigi mulle ise­endast rääkida. Tunnen, et olen veel liiga rumal, et mul on nii paljust vaja aru saada. Et see, mida ma täna arvan, ei pea homme enam paika, ja ülehomme tean ehk natuke paremini.”