Emmates enda elusid
“Kogu elu on mulle meeldinud suhelda endast vanemate inimestega,” lausub näitleja Ester Kuntu (31). “Elutarkus on minu jaoks midagi väga võluvat.”

Ester istub köögilaua all. Ta on 5, võib-olla 6. Kell on palju, väikesed tüdrukud peaksid juba magama, aga Ester ei taha minna.
Ümber laua istuvad tema noorte vanemate noored sõbrad. Neil on lõbus ja jutt jookseb laia lindina. Ester kuulab, kuni suurte inimeste sõnad sumbuvad suminaks. Sealsamas, köögilaua all, tuleb uni.
“Nii kaugele, kui ma mäletan, olen alati tahtnud suureks saada,” lausub oleviku Ester. “Juba lapsena oli mul elu suhtes tohutu uudishimu. Võisin lõputult kuulata täiskasvanute jutte, ilma et igav hakkaks.”
Tal on väike tütar. Omaette elamine. Mitu õpitud ametit. Ees ja taga suured rollid – Mari menukis “Tõde ja õigus”, tänavu Una hingekriipivas lavastuses “Musträstas”. Nahal esimesed, veel õrnad visandid joontest, mida aeg maalida plaanib.
Küsin: “Nüüd sa siis oled – suur?”