Homme on kõik hästi?
(1)
Tegevus toimub talvel ühes Eesti väikelinnas eramajas. Kõrvalt vaadates viks ja viisakas, hästi toime tulev perekond, säravad isiksused.
Ema on hommikust saati õlut joonud ja päev on veerenud õhtusse. Isa saabub koju ja tõuseb tüli. Ema ähvardab isa noaga ära tappa, karjub laste peale ja loobib lastetoas asju, paugutab ustega.
Üheksa-aastane tütar on hirmust hüsteerias. Kümneaastane poeg helistab koos sõbraga politseisse.
Kohale tulnud politseinikest üks läheb lastega rääkima ning kaks jäävad mehe ja naise juurde.
Algatuseks ütleb isa, et probleem algas naisest. Politsei: “Jaa, nii räägivad kõik.”
Isa: “Lapsed kutsusid politsei. Ema on päev läbi joonud koos oma isa ja vennaga. Ma tulin just trennist, jumala kaine. Vaatasin, et pole mõtet seltskonnaga liituda. Naisel oli selline hoog sees, et oli vaja tüli üles võtta, kuigi lastel on sõber külas.”
Politsei on esiotsa naise poolel: “Ahah, peksate naist...” Ja algab mehe kodust väljasaatmine. (Kõrvalepõikena – selline skeem on varemgi toiminud, et naine joob, hakkab tülitsema ja kutsub siis mehele politsei. Selline pere võib politseid väljakutsetega tegevuses hoida aastaid.)
Kõnealusel õhtul hakkab politsei uurima, kas mehel on kuhugi minna, sest mõlemad nad sinna majja jääda ei saa. Naine seletab, et varasemate öiste tülide korral on mees läinud hotelli.
Mees: “Aga ma ei taha ära minna, see on minu kodu.”
Politseinikud aina uurivad, et ehk ikka saaks mees ka täna hotellis ööbida.
Mees: “Ei saa. Kuu lõpp on ja palgapäevani veel palju aega. Kas teil pole võimalik pakkuda mulle turvakodu või paika, kuhu minna?”
Selgub, et meestele turvapaiku ei ole. Politseinikud soovitavad, et ehk võiks mees minna oma vanemate juurde (kes elavad 100 kilomeetri kaugusel).
Mees: “Kui te soovite, et mina läheksin, siis palun kirjalikku protokolli.” Seepeale politseinike hoog raugeb.