Kuidas sind toetada, ukrainlanna?

Millised mõtted võivad keerelda Ukraina sõjapõgeniku peas? Kuidas talle toeks olla, kui ta on pääsenud Eestisse?

Tulla sõjast on tulla teisest maailmast

Tuleb Ukrainast lahkuda, mõistis Tamara* (45), kui tema aknast paistsid purukspommitatud majad. Läbi linna liikusid juba tule alt pagenud inimesed.

Autosse võttis ta oma teismelise poja, abikaasa pidi jääma maha. Mobilisatsiooni tõttu ei võinud riigist lahkuda ka väimees ning Tamara tütar jäi mehe kõrvale.

Ukrainast välja sõita sai Tamara ainult valges, sest ükski tänavalamp ega foor ei põlenud. Lõpuks jõudis ta pojaga Slovakkiasse. Saime tulema, mõtles Tamara, kui nägi, et tänavalambid töötavad.

Nende saatusekaaslane tudeng Polina (21) võpatab, kui uks kukub pauguga kinni või keegi sulgeb ta läheduses auto pagasiluuki. Tema jõudis koos emaga Eestisse, kuid sõbrannad saadavad häälsõnumeid ikka Ida-Ukrainast – ning nende taustal paugub tuttav sõjatuli. „Täna hommikul oli minu kodulinnas kolm plahvatust,” ütleb ta. „Helistasin ruttu isale, et teada, kas temaga on kõik korras!”

Juba enne sõda maadles Polina ärevushäirega. Nüüd muigab, et sellest oli kasu – kuna ta niigi ketrab peas läbi kõik võimalikud stsenaariumid, mis elus võivad juhtuda, siis sõja puhkedes oli tema see, kes peres ohjad enda kätte võttis. „Kui 24. veebruaril ärkasin ja kuulsin presidendi kõnet, siis teadsin kohe, et peame Ukrainast lahkuma.” Ta pakkis seljakoti nii enda kui ka ema jaoks, koos osteti ravimeid – „Võtan nii rahusteid kui ka unerohtu,” ütleb Polina argiselt. „Magan kohutavalt vähe, keskmiselt neli tundi öö jooksul, sest ma lihtsalt ei jää magama. Pea on tühi, aga süda peksleb hullusti.”