“Aitäh, kuid me võime ise teha teile ekskursiooni nimega “Tagurpidi elu”,” märkis irooniliselt üks mu kaasmaalasi.

Meil on keeruline, kuid me ei kaota huumorimeelt ja lootust. Oleme Ukraina põgenikud, kes tulid Eestisse sõja eest pakku.

Mina olen Anne Bõkova, olen 30aastane ja tulin Eestisse ligi kaks kuud tagasi. Minu vanaisa oli eestlane, tema nimi oli Arvo. Ta sündis 1938. aastal Jõgeva linnas. Pool elu elas vanaisa Eestis ja pool Ukrainas. Ta tahtis alati naasta kodumaale, kuid ei jõudnud, suri 15 aastat tagasi. Vahel kujutan ette, kuidas ta vaatab taevast toimuvat ja... nutab.

24. veebruari koidikul andis Putin Venemaa vägedele käsu anda lööke ballistiliste rakettidega minu kodulinna Kiievi ja teiste Ukraina linnade pihta. Kella­ajaks oli ta valinud kell 4 koidu eel – täpselt sama aja, mil 81 aastat tagasi pommitasid saksa lendurid Hitleri käsul rahulikku Kiievit. Sümboolne, julm, andestamatu. Just nii algas Ukrainas sõda.

Tegelikult on sõja algus üks konkreetne sekund. See hetk, kui sa mõistad, et elu pole enam kunagi endine. See on pitser, mis pannakse musta märgina igaveseks su hinge. See hetk on pöördumatu, kõige julmem ja ebaõiglasem su elus. Kuid parata pole midagi.

Kas mäletate filme teisest maailmasõjast? Oscariga pärjatud “Schindleri nimekiri”, “Elu on ilus” või klassikaks saanud “Seitseteist kevadist hetke”? Kas 80 aastaga on palju muutunud? Ei ole. Nii toona kui ka praegu on sõda helide ja lõhnade segu. Suits, karjed, nutt ja õhusireenid. Need on sõja helid, mis jälitavad kui vari iga sekundit ilmsi ja unes. Need helid värvivad igaveseks juuksed halliks ja kärsatavad pöördumatult läbi närvirakud.

Meil, ukraina naistel, oli palju häid plaane eluks. Uskuge, igaüks meist veetis 23. veebruari õhtu, tehes ettevalmistusi järgmiseks päevaks. Me panime kokku laste koolikotte, triikisime abikaasade päevasärke, teritasime oma huule­pliiatseid. Me tegime seda helluse ja armastusega. Kuigi lugedes uudiseid, olime üha sagedamini näinud fraasi: “Homme algab sõda.” Rahutus me südameis oli kasvanud päevadega üha suuremaks...

Jah, sõja algusest alates pole meil enam tavalist kalendrit, me loeme nüüd päevi sõja algusest. Kuid millegipärast mäletame veel, et 24. veebruar pidi olema neljapäev. Kõige tavalisem neljapäev või nagu meile meeldis naljatada, “väike reede” – töönädala eel­viimane päev. Me plaanisime ärgata hommikul, teha ennast korda ja sukelduda päeva­toimetuste keerisesse.

Kõik me läksime 23. veebruaril magama, palve huulil.

Kuid kõik meist ei saanud und, aimates häda.

Mina pidin neljapäeval kirjutama lugu Prantsusmaa valimistest, esinema tele-­eetris ja käima treeningsaalis.

Minu abikaasa pidi viima lapse lasteaeda ja veetma tavalise tööpäeva.

Minu ema pidi valima müügiks uut kaupa välja ja minema sõbrannaga kohvile.

Minu isa pidi minema postkontorisse pakile järele, osalema kahel koosolekul ja ostma koertele toitu.

Õhtul pidime omavahel Skype’is kokku saama, et välja mõelda, mida koos nädalavahetusel ette võtta.

Igaüks meist tahtis elada tavalise pere tavalist elu.

Igaüks meist mõistis, et tavaline elu ei tule enam kunagi tagasi.

Meie, ukraina naised, oleme läbi elanud eituse, viha, kauplemise, depressiooni ja... aktsepteerimise. Jah, ma räägin leinaprotsessi viiest faasist, mida psühholoogid kriisist ja sellest väljumisest jutlustades tavaliselt välja toovad. Osalt on neil õigus, sest nii ongi: alguses valdasid meid paanika ja hüsteeria, siis depressioon ja apaatsus, ja alles seejärel hakkasime tasahilju märkama elu värve.

Selles protsessis aitas meid teie riik – Eesti. Siin viibimise esimestest minutitest, piiri ületamisest saadik tundsime, et meist ei saa teie jaoks võõra­maalasi, kutsumata külalisi ega “teise sordi inimesi”. Me nägime muret, kaasaelamist ja soovi kaitsta. Ja meil hakkas natukene kergem. Te andsite meile midagi suuremat kui abikäe, te andsite meile kaasa­elamise. Ja kinkisite meile sellega uut jõudu.

Ukraina rahvas on silmitsi üüratu ülekohtuga. Ühe hetkega löödi kõik me plaanid nagu haprad klaaskuulid kildudeks. Meie kodud on hävitatud, töökohad koondatud, pered laiali löödud, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Igaüks meist tahtis elada tavalise pere tavalist elu. Igaüks meist mõistis, et tavaline elu ei tule enam kunagi tagasi.

Kuid meist ei saa teie jaoks koormat, me pole jõude istuvad muiduleivasööjad. Me võtame väärikalt vastu teie abi ja võimaluse olla võrdsed. Me hakkame õppima teie keelt, pidama lugu teie kultuurist ja seadustest. Me hakkame ausalt töötama ja saame teile töökaaslasteks ja sõbrannadeks, kelle peale võite kindlad olla. Sest meil on teiega päriselt palju ühist.

Nagu teie nii ka meie, ukraina naised, oskame hinnata nii enda kui ka teiste tööd. Kui ma sain oma mehega tuttavaks ja me kolisime kokku, veetsime ühe õhtu riideid sorteerides. Tulin tuppa ja nägin ebatavalist vaatepilti: keset põrandat oli hunnik kandmisest kollakaks tõmbunud triiksärke. Mu mees ütles: “Need on minu viimase aasta särgid.” Ma vaatasin seda hunnikut ja kujutasin endale ette, kui palju raskeid töötunde on mu mehel seljataga. Kui kõrge olnuks see hunnik veel siis, kui selles olnuks terve elu jooksul kantud särgid...

Nagu teie nii ka meie, ukraina naised, armastame oma mehi. Me armastame neid, peame neist lugu ja täname kangelaslikkuse eest, millega nad praegu meie kodumaad kaitsevad. Me mäletame nende parfüümi lõhna, mäletame, kui kanget kohvi nad armastavad ja mitu lusikatäit suhkrut nad kohvi sisse panevad.

Ja me põlastame neid ukraina mehi, kes ületasid ebaseaduslikult piiri ja pagesid Euroopasse, püüdes päästa oma nahka kaitseväes teenimise eest.

Nagu teie nii ka meie, ukraina naised, armastame oma vanemaid. Mõned meist pole siiani suutnud oma vanematega suheldes üle minna sina peale. Meie emadel ja isadel on meie südameis üüratult tähtis koht, täis soojust ja austust. Me hoiame fotoalbumeid ja anname põlvest põlve edasi pere­traditsioone. Me tunneme uhkust esivanemate üle, kes on loonud nii tugeva ja iseseisva Ukraina.

Nagu teie nii ka meie, ukraina naised, armastame oma lapsi. Me püüame nende eludest välja sõeluda halva ja kurva. Filtreerida välja probleemid ja raskused ning anda neile valguse, emaarmastuse ja selgituse selle kohta, miks me siin maamunal üldse oleme.

Ehkki me ei saa praegu ka ise lõpuni aru, miks me siin oleme. Ei mõista, miks me oma naaberriigi äbariku presidendi impeeriumi­ambitsioonide tõttu ei saa ärgata oma kodus oma mehe kõrval.

Meie, ukraina naised, armastame oma riiki, mis on nii rikas ja multi­kultuurne. Karpaadid, Must meri ja Aasovi meri, Dnipro jõgi, Hortitsa saar, Sõnevõri järv... Ukraina on meeletult kaunis. Tema ilu ja suursugusus on üks põhjusi, miks tahetakse teda nüüd, 21. sajandil, ära võtta, kaaperdada, meilt röövida. Ja me tunneme tohutut valu. Me tunneme viha nende vastu, kes muutsid me elud tuuliseks perrooniks, kus me muudkui ootame rongi, mis peaks meid koju tagasi viima...

Kuid täna on meie valu meie jõud.

See on kodumaa armastuse jõud ja meie palvete jõud mahajäänud abikaasade nimel.

See on vastupanu ja usu jõud.

See on vaimu jõud. Ja selle­pärast me võidame.