Istuva inimese silmade kõrguselt võib näha, mida ühises ringis ei hooma – pikad tugevad inimesed nagu tammepuud, nooremad ja vanemad, ning pisikesed ja veel pisemad nende vahel, kaitstud, hoitud. Ülev pilt. Taara tammik, mõtleb esiema. Tuleb meelde Carl Robert Jakobson: Sest Taara tammikutes / veel kuulen kanget häält: / kõik ennemuistsed tuuled / ei ole kadund säält. Selle vahega, et kui ennevanasti lauldi Ta elagu, mis hällilapsele andis voli lihtsalt olla, lihtsalt elada, siis nüüd lauldakse Õnne soovime sul, mis nagu vihjaks pelgalt soovile, mis heitlikus maailmas täituda ei pruugi, kuid lootus on. Tervituslaulu korratakse inglise keeles, nagu lasteaias õpetatud.

Nad seisavad Vabaduse väljakul Jaani kiriku ees, kõrval, taga, nad seisavad tiheda inimmetsana. Lehvivad sinikollased Ukraina lipud, sekka kodused sinimustvalged, ka Georgia punase ristiga valge Püha Jüri lipp on esiplaanil. Need lehvivad vabaduse kaitsel, sest sama veri voolab meie soontes – sõltumatuse soolane veri.

Ehk on viimaks võimalik, et lai lohe laguneb osadeks.

Taara tammikusse on ulatunud Sarmaatia lagendike must katkutuul. Seegi on meile juba tuntud ennemuistne kange tuul. Maskid on langenud nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kõlamas eesti ja ukraina keel ning rahvusvahelise suhtlemise keeled – inglise ja vene. Viha, nördimus, hukka­mõist, nõue anda sõjakurja­tegijad tribunali alla, tahe seista kannatava vennasrahva kõrval tões ja vaimus. Ja meelepaha sees lehvib lootus, et ehk seekord rahvusvaheline õigus raiub lõplikult maha tuhandeaastase kurjuse impeeriumi lohepead, mis pärast 1991. aasta maavärinat kibekiirelt tagasi kasvasid. Ehk on viimaks võimalik, et lai lohe laguneb osadeks ja mürgine veri kaob ajaloo kanalisatsiooni?

Mingu tõeks Jesaja kuulutus: Ja õigluse vili on rahu; õigluse tulemusena püsiv rahulik elu ja julgeolek. Sestap tuleb kõigepealt maksma panna õiglus. Lükake siis kurjategija endi seast välja, manitses Paulus korintlasi.

ZZPunavenelased oma vaigistamatus püüdluses maailma valitseda ja valgevenelased oma saamaosaduses läksid agressorina Kiievi-russide peale, kuigi kõigil soontes voolamas ükssama õigeusklik slaavi veri. Ukraina muld müriseb Vene sõjamasinate all, mehed seavad nende vastu oma elusa rinna, naised-lapsed on peidus kes kus, keldris, varjendis, allmaaraudtee käikudes. Kaitseväelased langevad nagu noored tammed, keda niidab kuulus mootorsaag nimega Družba. (Tulevikku nägevalt on eluvõtja nimeks pandud Sõprus; see sõprus vene moodi – družba – kõlab välja öeldult nagu halastamatu saevihin žžž.)

Ja ometi – lootusekiirena sünnib Kiievi metroos tüdruklaps, nimeks Mia, mis on lühend piibellikust Mariast. Keset kaost ringleb tema foto maailma meedias nagu pühapilt, andes julgust vastupanuks paaria­riigile. Tuumanupp hullu käes võib küll vaprust halvav olla, kuid mis meil siis üle jääb. Paulus ütles galaatlastele ja ühtlasi kõigile maailma vabadele rahvastele: Vabaduseks on Kristus meid lunastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.

Võib-olla just nüüd sünnib väärikate rahvaste perekond?

Jaga
Kommentaarid