AJARÄNNAK | Keskküte, diivanvoodid ja riivatud saunapeod. Vaata, kuidas kuldsed 60ndad Eesti elu pöörasid

1960. aastaid võib pidada maitsekamaks ja vabamaks perioodiks nõukogude võimu all kulgenud Eesti ajaloos.

See oli kümnend, kus vaesed, aga ka repressioonide tõttu hirmu ja vägivalda täis sõjajärgsed ajad jäid seljataha ning inimesed said natuke vabamalt hingata. Majandus kosus. Üha kauem kestnud nõukogude võim mõistis, et rohkem kui õõvastav kontroll muudab inimesi lojaalsemaks materiaalne heaolu. Nii hakati tugevate, punanurkade laadis poliitiliste sõnumitega paikade ja agitatsiooniürituste kõrval tasapisi taluma ka kohti, mida varem oli seostatud kodanliku lodeva elustiiliga: restorane, kohvikuid, õllesaale. Mitte asjata ei markeerita suurenenud võimalusi ja mentaliteedi muutust armastatud väljendiga „kuldsed kuuekümnendad“ – elu oli tõesti läinud vabamaks ja paremaks.

Rahvale pakuti avaramaid kodusid ja mugavusi, varemete koristamise laupäevakute asemel meelelahutust. Märgiliselt kehtestati 1966–67 viiepäevane töönädal ning rõõmu hakkas tooma televisioon. 1965. aastal avati taas Tallinna-Helsingi laevaliin, mille kasutamine jäi karmide liikumispiirangute tõttu küll vaid väheste privileegiks. Siiski kimbutas korteripuudus Eestit nõukogude aja lõpuni ning ühiskorterites ja kogu perega ühes toas elamine ei kadunud kuhugi.