Liiva jaamast jäi linnani 5–6 kilomeetrit, mida tädi Erna pere viiest lapsest vanim hakkas rongiga tihti läbima selleks, et oma aia saadusi Pelgulinna turule viia. Ka lilli oli vanaema aias palju, aga ainsad, mida korralikult rohitud iluaeda ei lubatud, olid metsalilledeks põlatud piibelehed. Neid piilus Ülle väikese tüdrukuna läbi aialippide oma naabrite aiast.

Terve elu samas majas

Vanaisa Jakobi Viljandi maantee algusesse ehitatud maja tunneb peaaegu 100 aastat hiljem ära numbrit nägematagi. See on lihtsalt tänava kõige ilusam maja, puidust ja elegantne sinine. Istume pere söögitoas, kus mitut tooni sinine ongi peategelane: tapeedist toolideni, radiaatoritest harja ja prügikühvlini. Peen sinisemustriline Prantsuse kamin peale selle...

Arhitekti haridusega Ülle Grišakov, kes enne kunstiinstituuti astumist muusikat õppis, pole mingi tagasihoidlikult “kastis krõbistaja” – ta naerab kõlavalt nagu Tšaikovski klaverikontsert ja enesekindlalt nagu Duke Ellingtoni džäss 1930ndatel, kui enamik maailmast polnud taolist muusikat kuulnudki.