“Tuleb kuulata, mis elul öelda.”

Laulja-laululooja-näitleja Kärt Tomingas jagab aprilli lõpul vaid kahel kontserdil publikuga oma uusimat, eelmisel suvel sündinud loomingut. Siis on ta juba 55aastane – teadlik naine, kelle hing, meel ja vaim aga järjest noorenevad.

Kärdi praegune tähtsaim küsimus iseendale on: kuidas jagada optimaalselt seda, mida tal siin elus tuleb anda. „Ja seda olukorras, kus keha toorest jõudu jääb üha vähemaks. Seda jõudu, mis on 20–30aastastel noortel inimestel ja mida nad seetõttu mängleva kerglusega eri nurkadesse laiali pilduda saavad. Noorte puhul ongi see normaalne, kuid hiljem nii toimides oled lihtsalt loll. Sest küpsus tähendab ka teadmist, kuidas ennast hoida,” arutleb ta.

Just nüüd loob naine oma viiendat plaati, mille nimi „Traadist ingel” sai paika enne, kui maailm totaalselt muutus. Ka maskidest kõnelev laul oli enne kohustuslike maskide aega. Kärdi plaaditegemise protseduur on tavapäratu: „Tegutsen pahupidi ehk et kui tavaliselt minnakse juba valmis plaadiga tuurile, siis mina toon loodu esmalt publiku juurde. Nende kahe esinemise pealt ja läbi publiku tunnetan, kas laulud on stuudiosse minekuks piisavalt küpsed.”

Laulude sõnumist kõneledes tunnistab naine, et millegipärast on asi ikka ARMASTUSES. „Helgetel päevadel, süngetel päevadel. Terake idaneb. Ta on hingetõmbes pärast sügavat pimeduseauku,” teeb lauljatar jutuajamisele varjunditerohke sissejuhatuse. „Selles hetkes, kui tarretav surmahirm kõhukoopas üles soojeneb ja veena silmist välja voolab. Selles mustris, mille ta trükib lumele või liivale, laubale, puukoorde, liblikatiivale, söele. Sinus. Minus. Ja ta on tähtede vahel. Ta hoiab neid seal üleval, et saaksime endale otsa vaadata. Millegipärast. Alati.”

„Traadist ingel” kõlab Tartus ja Tallinnas ning piletitulu annetab Kärt Ukrainale. Sellelgi on põhjus, mis hiljem selgeks saab.

SILT SEGAB KOGEMIST

„Silte kleepida armastavas ühiskonnas võib mu loodut nimetada draamaks, naljanumbriks või kirjuks lilleaasaks. Mulle aga – see on minu elu, mis neis sõnades ja meloodiates sees on. Ja õppetundidest rääkides: just sildivabadus on miski, mille poole olen viimased viis aastat püüdnud liikuda. Proovin asju mitte sildistada, lahterdada. Mulle sobib see, kuidas indiaanlased lastele maailma tajumist õpetavad – nähes nimetuste taga eelkõige nähtuse olemust,” lausub Kärt ja kehastub silmapilk ümber. „Laps, vaata, siin on üks puu. Meie nimetame teda küll männiks, aga ta on ennekõike puu,” sõnab näitleja ja muutub taas iseendaks.

„Kujutle nüüd, et ma tean sind ammusest ajast kui drama queen’i, ja kui me nüüd jälle kohtume, panen sulle juba mälust sildi külge – ja see mõjutab kõike. Nii ei kohtugi ma enam sinuga, vaid selle sildiga ja mul polegi enam võimalik näha sind sellisena, kes sa täna oled,” kirjeldab Kärt.

Ta juurutab sellist suhtumist ka nähtuste puhul. „Näiteks kui ma otsustan juba enne tänavale astumist, et mulle ei meeldi tänase päeva ilm, siis ma ju blokeerin sel moel sõnastades oma vahetu kogemuse, võimaluse olla osa sellest, mis on siin ja nüüd. Sellepärast olengi ma otsustanud lihtsalt ja teadlikult kogeda nii, nagu ma hetkel saan ja suudan. Sama kehtib ka jagamise kohta. Esinemistel kõlavad muusika ja sõnad on mul küll peas ja sees, kuid tervik sünnib ikkagi koos inimestega, just selles kindlas ajahetkes. See ongi elu fantastiline paradiis – me saame olla kohal!”