Kuidas Eesti esimesel naiskunstnikul õnnestus ühiskondlikest raamidest välja murda ja omale Euroopas nime teha?

1824. aastal Liivimaal sündinud ja 1902. aastal Tartus surnud Julie Hagenile – nagu teistelegi 19. sajandi edumeelsematest peredest naistele – anti küll kooliharidust, kuid akadeemiline kõrgharidus jäi siiski vaid meeste pärusmaaks. Tol ajal loeti naiste hariduses piisavaks võõrkeelte valdamist, vestlus-, musitseerimis-, tantsu- ja joonistamis-maalimisoskust, sest tubli majaemand pidi suutma lahutada abikaasa meelt ja olema vääriliseks võõrustajaks kodustel koosviibimistel. Oma ande väljaarendamine, professionaalne eneseteostus – need mõisted tulid alles palju hiljem. Tollal oli mõeldamatu, et naisel oleks olnud karjäär ning ta tegutseks iseseisevalt mis tahes valdkonnas väljaspool mehest sõltuva ülalpeetava rolli.