Kuidas Eesti esimesel naiskunstnikul õnnestus ühiskondlikest raamidest välja murda ja omale Euroopas nime teha?

Eesti esimeseks professionaalseks naiskunstnikuks peetakse Julie Hagen-Schwarzi. Kuidas õnnestus tal ülemöödunud sajandil jõuda korralike kunstiõpinguteni, murda välja Euroopasse ja saada koguni Peterburi kunstiakadeemia liikmeks?

1824. aastal Liivimaal sündinud ja 1902. aastal Tartus surnud Julie Hagenile – nagu teistelegi 19. sajandi edumeelsematest peredest naistele – anti küll kooliharidust, kuid akadeemiline kõrgharidus jäi siiski vaid meeste pärusmaaks. Tol ajal loeti naiste hariduses piisavaks võõrkeelte valdamist, vestlus-, musitseerimis-, tantsu- ja joonistamis-maalimisoskust, sest tubli majaemand pidi suutma lahutada abikaasa meelt ja olema vääriliseks võõrustajaks kodustel koosviibimistel. Oma ande väljaarendamine, professionaalne eneseteostus – need mõisted tulid alles palju hiljem. Tollal oli mõeldamatu, et naisel oleks olnud karjäär ning ta tegutseks iseseisevalt mis tahes valdkonnas väljaspool mehest sõltuva ülalpeetava rolli.

Nii lõppes toonaste naiste haridus­tee enamasti guvernandi­eksamiga, mis võimaldas neil hakata omale elatist teenima, sattumata sealjuures põlu alla. Ent kui Julie Hagen 1840. aastal Tartus 16-aastaselt koduõpetaja-­kasvataja eksami sooritas, oli see siinmail siiski veel pigem haruldane samm. Õnneks tundis Julie isa, kunstnik August Matthias Hagen (1794–1878) tütre töid nähes ära sünnipärase ande ja oli valmis teda toetama.