Kuidas Eesti esimene naiskunstnik, Julie Hagen-Schwarz, murdis välja ühiskonna poolt naistele peale surutud kitsastest raamidest
Eesti esimeseks professionaalseks naiskunstnikuks peetakse Julie Hagen-Schwarzi. Kuidas õnnestus tal ülemöödunud sajandil jõuda korralike kunstiõpinguteni, murda välja Euroopasse ja saada koguni Peterburi kunstiakadeemia liikmeks?

1824. aastal Liivimaal sündinud ja 1902. aastal Tartus surnud Julie Hagenile – nagu teistelegi 19. sajandi edumeelsematest peredest naistele – hakati andma küll juba kooliharidust, kuid akadeemiline kõrgharidus oli siiski vaid meeste pärusmaa. Naiste hariduses loeti tol ajal piisavaks võõrkeelte oskust, vestlus-, musitseerimis-, tantsu- ja joonistamis-maalimisoskust. Sest tubli majaemand pidi suutma lahutada abikaasa meelt ja olema vääriliseks võõrustajaks kodustel koosviibimistel. Oma ande väljaarendamine, professionaalne eneseteostus – need mõisted tulid alles palju hiljem. Karjäär, iseseisev tegutsemine mis tahes valdkonnas väljaspool mehest sõltuva ülalpeetava rolli oli tollal mõeldamatu.