Seekordsesse ajakirja on juhtunud kaks ehk isegi vastandlikku figuuri, Ülle Lichtfeldti kõrvale Helle-Moonika Helme – kuigi erinevatelt elualadelt, on mõlemad endale omasel moel Eesti elus mõjukad tegijad. Me elame põneval ajal, mis on justkui kummist. Kui palju erinevaid maailmu siia ära mahub?!

Teatrikuu ajakirjas asume kaardistama teatrimaastiku minevikku, soovides väärtustada seda ajas kaduvat kunsti. Praegusel masinate ja tehnika ajastul on teater „pöörane käsitöö”. Luust ja lihast inimesed astuvad teie ette ning loovad ainult siin ja praegu midagi erakordset ainult sellele publikule. Loeme üles 10 Eesti teatri tähtteost aastatest 2010–2020. Võib-olla on nende seas mõni, mida olete näinud, või teine, mida veel jõuate vaadata?

Mõeldes paarisuhetele, on järjest haruldasem, et noorpõlves loodud kooslus kestaks „kuni surm meid lahutab”. Sageli luuakse elu ühes või teises etapis uus suhe või avastatakse end seda otsimas. Jõuab isegi mitu pikka suhet läbi teha. Ajakirjas on juttu romantiliste suhete alustamisest. Huvitaval moel näib, et vanuse kasvades suureneb hirm haiget saada, justkui kriimud südamel ei olekski armuelu osa. Sooviks riiulist võtta hoopis valmispaketi, uue elu! Kõigisse lähedussuhetesse on sisse kirjutatud enese avamise tingimus ja sellega kaasnev haavatavus – ka väga pikas suhtes. Isegi kui tundub, et praeguses koosluses on turvaline ja teravamad nurgad maha lihvitud, siis naljaga pooleks: minge lahku ja saate palju teada varjul olnud tunnetest. Julgus kogeda suuri tundeid ja ka haiget saada on elu võlu. Surra tasub ikka siis, kui surm on käes.

Tundmise julgust soovides