Alles mõned aastad tagasi mõistsin oma eluaeg kestnud sõltuvusele nime anda. Armusõltuvus. Vahel on selle äratundmiseks tõesti vaja kukkuda sügavale! Kuigi jah, on kukutud alatasa, ikkagi edasi mindud, endale aru andmata, miks kukuti ja kuidas targemini saaks...

Aga loodetavasti saabub iga sõltlase jaoks see päev, see kukkumine, kus saab küllalt, kus enam ei taha tõusta selleks, et kõik taas korduks. Tahad mõista, mida teha, et su tõusmine oleks sellest hetkest alates teistsugune. Endale tunnistamine, oma käitumise läbinägemine ja mustrist väljamurdmine on raskeim ülesanne. Paljud sellega hakkama ei saagi.

Kukkudes maoli ja näoli maha, on võimalik järgmiseks tõusta põlvili. Põlvili olek on sobiv, et tõsta pea ülespoole ja samas olla alandlik. Nii nagu palvetades. Palve jõudu ei saa ülehinnata. Tihtilugu ei oska ega suuda inimene üksi oma sõltuvusest jagu saada ja sageli ei saa ka professionaalne psühholoog aidata. Siin oleks tõesti vaja taevaseid jõude! Selge muidugi on see, et inimene peab end ise aitama, ise tahtma, siis aitab taevas kaasa. Toob su ellu sellised sündmused, valikud, mis sind suunata aitavad.

Tõenäoliselt algab selliste aitamiste jada just kukkumistest. Kuni selle tundeni, et tahaksid surra, et valust vabaneda. Selle viimase ahastuse äärel on kuuldavasti olnud paljud sõltlased, enne kui saabus selgusehetk.

Nii oli minugagi. Nagu öeldakse – kõige pimedam on just enne koitu.

Aga kuidas mu armusõltuvus kujunes, kuidas see mind “tõstis ja langetas” ning mis olid need taipamised selles agoonias?