Kirjutan teile esimest korda, olgugi et olen juba aastaid ajakirja tellinud. Olen aastatepikkune Eesti Naise tellija. Viimased paar aastat olen elanud võõrsil, kuid koju tulles vaatan esimese asjana postkasti, et leida sealt eest vahepeal ilmunud numbrid. Ajakirja sirvimise ja lugemisega algavad minu Eestis käigud.
Tavaliselt loen ajakirja kaanest kaaneni läbi, sest lood on inspireerivad ja teemad põnevad. Viimasest ajakirjast meeldis eriti kaanelugu Elina Reinoldiga, tema mõtted elu ja iseenda kohta. Iseendaga silmitsi seismisest rääkis väga huvitavalt ka lugu Teet Kasest. On ju viimased paar aastat tõeline proovikivi olnud, kuidas iseenda ja maailmaga uues olukorras hakkama saada. Palju jõudu teile huvitava ajakirja tegemisel! AIGI
Omaette vahva kontrasti lõid jaanuarinumbris Lia Virkuse hõrgutavad kaneelisaiaretseptid ja Mihkel Raua kolumn sellest, kuidas süütust kaneelisaiast on saanud tänapäeval kole tont, mis ähvardab küll paksuks, küll gluteenist või vererõhust haigeks teha. Ühest küljest on tore, et inimesed on tänapäeval nii terviseteadlikud, samas tekib mulje, et minnakse liiale. Ka selle suure tervislikkusega. Õnneks annab autor hea retsepti: sööjaga ei juhtu midagi, kui ta suudab kulutada rohkem kaloreid, kui endale sisse sööb. Nii et elagu elu! JUTA
Oi aegu ammuseid! “Horoskoop” oli tõepoolest aastatel 1968–1973 tõeline tähelend, mis tõmbas meid laupäevaõhtutel kaks korda kuus televiisorite ette. Värsked noored artistid: Jaak Joala, Els Himma, Marju Kuut jt. Laulud, mis tõid meie muusikaellu uusi meloodiaid – nii meie kui välismaa omi. Minu lemmikuks neist aegadest on Kalju Terasmaa ja Helgi Sallo duett rootsipärase lauluga “Sulle kõik nüüd ütlen”. Kalju Terasmaa mahe tämber ei unune kunagi. Andres Vihalem on meelde jäänud oma sisendusjõulise häälega. Saate telgitagused lood, eriti Kustas Kikerpuu ja teiste tegevus saate õnnestumiseks, olid huvitavad. Sellest ju eriti midagi tol ajal ei räägitud. VIRVE
Mida teha, kui on keha?
Numbrist numbrisse otsin ajakirja algusest pildiseeriat. Fotohuvilisena meeldib üllatuda, milline looja seekord välja on valitud ja missugune valik tema töödest tehtud: tunda end kodus kui kunstisaalis. Seekord nautisin väga Herkki Merila fotosid. Inimese keha on imeline vorm – mõõtudest või vanusest sõltumata. KRISTI
Olen Eesti Naise pikaajaline tellija ja lugeja. Ootan alati suure huviga uue numbri ilmumist. Viimastel kuudel olen aga olnud veidi pettunud muutunud ajakirja sisus. Palun ärge võtke seda kurja kriitikana, vaid ikka soovina anda head nõu. Ka pole ma seda meelt, et just minu ja minu sõbrannade arvamus just kõige õigem on.
Oleme nimelt omakeskis avastanud, et Eesti Naine pole enam endine. Liigne alasti keha ülistamine, lehekülgede viisi kirevaid fotosid, küll riietes ja ilma riieteta. Tundub kuidagi ülepaisutatud ja tüütu... Jäägu need alasti fotod teistele ajakirjadele ja kui need peaksidki Eesti Naise lehekülgedel olema, siis ehk mitte igas numbris ja vähem... Aastahoroskoop, mis on järjekordselt samalt autorilt, nõuab n-ö tõlki kõrvale. Miskit ei saa aru!
Ei tahaks ajakirja tellimisest veel loobuda. On ju ka huvitavaid artikleid. Viimases ajakirjas näiteks lugu Elina Reinoldist, tema maailmavaatest. Oli põnev! Kaua aega tagasi oli Eesti Naises ka käsitöönurk, mis oli vahva! Põnevad nipid meisterdamiseks, kasvõi lastenurk – kõik see oleks toredam kui lehekülgede viisi retsepte.
Lihtsalt teen ettepaneku muuta veidi ajakirja sisu ja seda mitte hetkeemotsiooni mõjul, vaid ikka heasoovlikkusest. Ilusat uut algust, värskeid ideid ja edu! MIRTEL
Mägede kutse
Igatsen reisimist! Kogun julgust, et teha pärast mitut Eesti-aastat esimene reis. Euroopast kaugemale ei julge siiski mõelda. Huvitav oli lugeda Heli Graubergi meenutusi Tiibetist ja vaadata juurde pilte. Heli kirjutab loo alguses, et unistused kipuvad täituma. Mina ka ei mata maha unistust, et ühel päeval, kui maailmas on asjad jälle paremini paigas, lähen samuti palverännuteele kaugel võõral maal, näiteks Tiibetis. THEA
