Miski pole mustvalge
“Kui päriselus on antud ainult üks elu, siis kirjutamine annab võimaluse elada mitut,” ütleb Kai Aareleid (49). Tema sulest on ilmunud kolm romaani, mis rändavad saladuste kannul ajas tagasi, lummates erilise atmosfääriga, mille kirjanik on osanud sõnadesse ja ridade vahelegi panna.
“Seda raamatut ei pidanud üldse olema,” alustab Kai meie kohtumisel oma esikromaani “Vene veri” saamislugu.
Viisteist aastat tagasi tuli seni tõlkija ja toimetaja ametit pidanud naisel kolida abikaasa töö tõttu Peterburi. Aastaid oli ta oma peas kerinud sündmusi, millest hiljem sai teine romaan “Linnade põletamine” – nüüd aga ajas Peterburi minek kaardid segi. Vaja oli mõelda, kuidas võõral maal hakkama saada. “Mul oli hädasti vaja leida midagi, mis mind selle kohaga seoks,” jutustab Kai. Tema maakodu suurest köögiaknast, hangede ja külmakangete kadakate vahelt paistab jääkaane all kaarduv meri. “Hakkasin mõtlema, et mu pereloos on samalaadne minek juba kord olnud. Mu venelannast vanavanaema järgnes oma mehele Eestisse, kui too vastloodud vabariigi kutsel Venemaalt koju naasis. Pidi temagi minekuga leppima, oludega kohanema. Vanavanaema lugu oli kui paralleellugu minu omaga, saades mulle Peterburis päästerõngaks. Tegin seal elatud nelja aasta jooksul märkmeid, kuigi romaani kirjutasin kokku juba tagasi kodus olles.”
Kai lisab, et päris autobiograafiline “Vene veri” pole, aga on omalooliste sugemetega – “Võib öelda, et romaanis olev minategelane on mulle väga lähedal.”
Põhjarannikul asuv maamaja on pakasest kühmus, kuid sees on soe ja hubane. Viis päeva tagasi oli Kai lasknud end oma vanemal pojal siia sõidutada, et asjalikus üksinduses kirjutada. Õnneks on külapood lahti ja naabrid ümberringi. Kirjanikupalka saaval Aareleiul on käsil neljas romaan, kuid jäägu selle teed ja hargnemised praegu saladuseks. Kai pole kiirkirjanik, tema lood vajavad settimist. Näiteks “Linnade põletamise” ideest kuni raamatukaante vahele jõudmiseni läks pea tosin aastat.
Kaua laagerdus ka viimane, 2021 ilmunud “Vaikne ookean”. “Kui ma andsin selle käsikirja oma heale “esimesele lugejale” (Kai abikaasa – autor) lugeda, siis küsis ta: “Oled sa kindel, et sa tahad seda avaldada?” Ma oleks nii väga soovinud, et ta oleks pärast lugemist hüüatanud: “Oo, geniaalne!”, aga ta ei valetanud ja see tegi romaanile palju head.”
