KUULA | Katrina Lehis räägib, mis tunne on treenida olümpiaks olles beebiemmena magamatusest kurnatud

Vehkleja Katrina Lehis (26) kirjutas oma nime sel suvel Tokyos kuldselt Eesti tippsportlaste autahvlile. Olümpiavõit lennutas noore naise momentaalselt meedia huviorbiiti. Uued olukorrad vajavad harjumist. Nagu mõne aasta tagune kolimine koos perekonnaga Haapsalust Tallinnasse. Tänane reaalsus oli siis veel helesinine unistus.

Olümpiast hakkas Katrina unistama juba teismelisena, kui tulid esimesed suured võidud Euroopa meistrivõistluselt. “Eks see periood tuli ka üle elada, kui teismelisena oli trenni asemel hoopis suurem soov minna sõpradega välja. Olin hoitud, sest mu pere ja sõbrad toetasid. Oli normaalsus, et saabun peole hiljem või jätan minemata, sest on vaja trenni teha. Kuna sportlik areng ja tulemused olid väga head, olin motiveeritud. Ma pole pidanud kunagi motivatsiooni otsima, see on alati minus sees olemas olnud. Vehklema sattusin oma õe eeskujul, aga tema tegi seda keskkoolis hobi korras, mina aga keskendusin professionaalsemalt. Ma armastan vehklemist – on suur õnn siduda end valdkonnaga, mis meeldib. ”

Veel paar aastat tagasi seisis Katrina teelahkmel. Valmistumine olümpiaks tähendas äsja emaks saanud Katrina ja tema elukaaslase jaoks suurt elumuutust – noor pere pakkis asjad ja kolis Tallinnasse. “Elu Haapsalus oli lihtsam, aga Tallinnasse tulemine oli vajalik. See oli otsus, mida ma ei saanud teha üksi. “Õnneks oli kohanemine Tallinnas lihtne, sest kohe algas treeningute rutiin ja tundsin, et muutus oli minu jaoks positiivne. Eks oli ka harjumatuid nüansse, aga mulle meeldib siin,” ütleb Katrina.

Uus treener ja uus elu nõudis avatud suhtumist. “Treeningud Nikolaiga on alati paigas, ta on ju tuntud tööloom. Eks üksteise tunnetama hakkamise ja mõistmise periood võttis omajagu aega ning treeningud läksid intensiivseks, sest arusaamad oli vaja ühele lainele viia,“ naerab Katrina uut algust meenutades. “Meil mõlemal oli oma nägemus ja erinevad tööharjumused, oli vaja leida ühine keel ning visioon mõlema jaoks sobilikuks mugandada,” ütleb Katrina, kes armastab magada. “Kui ma ei saa piisavalt magada, siis ma ei tunne ennast hästi,“ peab naine und oluliseks. Periood, mil beebi nõudis suure osa Katrina uneajast endale, oli raske. Tuli laveerida emaks olemise magamatuse ja tippsportlase treeningrutiini nõudmiste vahel. „Kui beebi magab ainult 20 minuti kaupa ja sa tead, et väike inimene vajab sinu hoolt, on see paras katsumus." Katrinale on emadus õpetanud kannatlikkust: „Lasteaeda minnes tuleb oodata kuni laps ennast riidesse paneb. Teinekord võtab see palju aega, aga mina pean samal ajal õigeks ajaks trenni jõudma.“

Vehklemise varustus on väga spetsiifiline, valged treeningriided vajavad erihoolt. "Relvi on mul kotis 4-5 tk, õnneks ei ole ma väga suur lõhkuja. Ei mäletagi, millal viimati relv pooleks läks. Ent vormist välja lähevad nad kiiresti. Ühed on treeninguteks ja teised võistluste jaoks, aga alati tuleb arvestada ka hädakõnega Nikolaile, sest tihti on olukordi, kus midagi ei tööta." tunnistab Katrina. "Mis puutub vastastesse, siis paljudega olen ma aastaid vehelnud ja kogemused mängivad turniiridel olulist rolli. Analüüsime palju teiste võistlusi ja planeerime taktikaid ette. Aga ka siis selgub lõplik taktika alles platsil tunnetuse käigus. Mina relva vastase järgi ei vali, pigem enesetunde järgi, sest torkama pean ma ikkagi ise. Oma vastaste hea tundmine on vehklemises väga oluline. Spordiala areneb kiiresti jõulisemaks ja detailsemaks," räägib Katrina oma ala telgitagustest.

Kuula podcastist, millal saab Katrina Lehise pisipoeg endale õe või venna, millised on noore ema edasised plaanid ning spordialased unistused Pariisi ja Los Angelese olümpiatel.